Viktoria Saat, ISCI II lennu vilistlane: Ära võitle, liitu selle kogemusega!
Troll
Töötasin laste ja perede psühholoogina, ent hakkasin rohkem huvi tundma täiskasvanute ja gruppide vastu. Uskusin, et täiskasvanute kaudu jõuan paremini lasteni. Tutvusin Kaupo Sauega ühel paarinõustamise koolitusel, pärast mida sattusime trollis taas kokku. Ääremärkusena on oluline ka öelda, et ma ei kasuta igapäevaselt ühistransporti, kuid mu auto oli sel päeval remondis. Jagasin temaga oma mõtteid, et olen huvitatud tööst organisatsioonide ja meeskondadega.
„Ahhaa, ma tean, mida sa vajad!“
Ta oli just Achimi kursuse lõpetanud ja teadis, et Tallinna Ülikoolis algab peatselt uus.
„Sa pead sinna minema!“
Muidugi läksin. Rikkus, mille sealt sain, on minu tänased kolleegid – Piret Bristol, Kaidi Peets, Sigrid Melts.
Edasiliikumine tähendab, et pead vahel „ei“ ütlema
Päriselt oli minu armastuseks ju ikkagi protsessitöö (Process-oriented psychology by Arnold Mindell), mida juba mõnda aega olin soovinud Ameerikasse õppima minna. Nii läksingi peale aastat õpinguid Achimi juures neljaks aastaks Portlandi, kaugõppesse protsessitööd õppima.
Muidugi oli mul kahju, et ma sääraselt vangerdasin. Aga selleks, et edasi liikuda, peab valikuid tegema. Kõike korraga ei saa. Siiski, elu annab võimaluse olulised asjad ära teha. Jõgi ei voola kunagi sirgelt, kurvid on vajalikud, see on normaalne ja loomulik. Nii et sain 10 aastat hiljem uue võimaluse.
Õppenõukogu
Kui protsessitöö õpingud tehtud said, hakkasime koos Piretiga koolitusi tegema ja ta kutsus mind ISCIsse. Eriti iseäralik oli asjaolu, et ma ei olnud ju oma supervisiooniõpinguid lõpuni viinud, ent olin juba osa ISCI meeskonnast. Leppisime kokku, et ühine väljaõppe taust on meile oluline ja saan Achimi juures alustatut lõpetada koos ISCI II lennuga. Õppenõukogu luges kõik minu praktika ja õpingute tunnid kokku ning alustasin tudengina. Imelik on mõelda, et minu kolleegid olid ka minu õppejõud, mina nende kolleegina ka õpilane. Püüdsin hoida selget joont, kus rollis parasjagu olen, kuidas rollid omavahel lahus püsiksid ja üksteist ei segaks.
Just swim!
Klassikaliselt on koolis ikka nii, et õpetaja räägib, seletab termineid, juhatab sisse uue teema. Siis tekib ärevus, kuidas uute harjutustega alustada. On vaja rohkem ja veel rohkem selgust. Kunagi pole piisavalt eelinfot, et saaks ja julgeks startida. Hirm, ebamugavus, oskamatus määramatusega toime tulla. Achim rääkis alati, et hüppa vette ja hakka ujuma.
„Mine, uju ise ja siis tule räägi, kuidas oli.“
Džässmuusik Miles Davis on improviseerimise kohta öelnud: „Ma kõigepealt mängin ja siis ütlen, misasi see on (ingl I’ll play it first and tell you what it is later.” – Miles Davis).“
Sul võib olla väga selge kaart, kuid pead olema avatud võimalusele, et teekonnal juhtuvad ootamatud asjad. Ja sageli juhtub, et asjad, mis pole meie arvates head, pole head just seepärast, et me pole neid oodanud. On asju, mis vajavad lihtsalt proovimist ning suudad neid seletada alles hiljem.
Jäta ruumi mitteteadmisele
Olen kõige rohkem õppinud seda, kuidas mitte olla ekspert. Pean silmas, et isegi, kui oled ekspert, siis hetkes oled ikkagi algaja. Nende inimeste või gruppide suhtes ja selles olukorras, millega tööd alustad, oled alati algaja. Inimesi pole vaja raamistada süsteemi ega teooriatega. Ükski teoreetiline raamistik ei suuda endasse mahutada ühte inimest. Jah, mingis ajahetkes, võibolla just siin. Ent vaid korraks.
Jung ütles, et praktiseeri, õpi, ent kui sa oled inimesega, ole lihtsalt inimene (ingl “Know all the theories, master all the techniques, but as you touch a human soul be just another human soul.”- C.G.Jung).
Teooria ja kogemus on suureks abiks, ent nendega ei saa defineerida asju lõplikult. Inimene on palju suurem ja tema olukord on palju mitmekesisem. Taju teda oma hinge ja oma kohaolekuga, mitte vaid oma peaga. Jäta ruumi mitteteadmisele ning usalda ajahetke. Oota ja jälgi, sest teooriad ja teadmised töötavad niikuinii.
Tööriistad on siis, kui sul ei ole tööriistu
Usun improviseerimisse. Mida enam olen õppinud erinevaid tööriistu kasutama, seda enam kombineerin mitmeid võtteid omavahel ja loon uusi. Kõige olulisem on hoiak ja suhtumine, kuidas oma tööd teed. Ma ei sea endale eesmärgiks midagi parandada, sest parandamine eeldab, et inimesega on midagi viga. Aga ta on ju saanud ilma sinuta varem hakkama, kas pole?
Ära võitle, liitu selle kogemusega
Isegi ebameeldivate olukordade taustal on vajadus, miks need tekkisid. Iga halva käitumise taga on õige, ent rahuldamata vajadus. Sageli reageerime käitumisele, surume selle maha, ilma et üritaksime aru saada, mis algne vajadus seal taga on. Inimeste vajadused on väga erinevad, kuid seejuures lihtsad. Oleme sügaval väga sarnased – tahame olla hoitud, tähele pandud, kuulatud, olemas olla.
Minuga on alati uudishimu. See, kui mõistan inimest ja tema olukorda, on juba tõuge muutuseks. Kui püüan olukorda kogeda, saan aru, mis tunne on olla seal, kus tema. Liitun selle inimesega mitte vaid oma peas, vaid ka tema kogemusega.
Ja mõned asjad ei lähe ära, ükskõik, kui palju me ka ei pingutaks. Peame õppima toime tulema. Oluline on integreerida end olukordadega, mille vastu me ei saa võidelda.
Mitmekesisusega toimetulek
Ükskõik, millises rollis parasjagu olen – superviisor, coach, psühholoog, õppejõud, terapeut, mentor või ettevõtja, lähenen ikka coach’ivate küsimuste ja huviga. Mind tõeliselt huvitab, kuidas on võimalik juhtida nii, et inimene muutub aina iseseisvamaks, loovamaks ja algatusvõimelisemaks?
Kuidas vähem kontrollida ja rohkem usaldada?
Oma isiklikku juhtimispraktikat saan treenida rahvusvahelise protsessitööle orienteeritud psühholoogia assotsiatsiooni (IAPOP – International Assosiation for Process-Oriented Psychology) kaaspresidendi ja juhatuse liikmena. See organisatsioon toob kokku inimesed maailma eri otstest, erinevatest ajavöönditest, rahvustest ja kultuuridest ning võimaldab tõeliselt proovile panna enda teadmised ja kogemused mitmekesisusega töötamisest. Igaühel on oma vajadused, suhtlemise ja töötamise stiilid. Mitmekesisus nii meie endi sees kui ka väljaspool. Kuidas mitmekesisust juhtida nii, et see rikastaks, ning mitte suruda maha oma vajadusi ja teha ruumi?
ISCIs olen seni olnud külalisõppejõud, kuid usun, et varsti tuleb minu lend ka. Kaupo juba küsis, millal.
Aga see peab loomulikult tulema. Praegu olen end pikemalt sidunud ka Šveitsi protsessitöö kogukonnaga (IPA – Zürich Institut für Prozessarbeit), kus olen õppejõud ja superviisor. Oluline on valida hetke ja ruumi – mis parasjagu toimub, mida ühiskond ootab, kes on need kolleegid, kellega koos järgmisi samme astuda?
Kooskasvamise kvaliteet
Kvaliteet on see, mida me endalt ja üksteiselt nõuame. On vaja aega ja võimalusi, et ennast avastada. On suur eksitus, kui arvad, et tunned ennast. Ühtäkki avastad, et oled uues olukorras. Õppimine käib üles-alla, kaotad ja leiad, saad aru ja taas ei saa aru, õpid ennast tundma. Ja kõige tugevamad suhted tekivad just nende inimestega, kellega olen mitu aastat koos õppinud. Nendega, kes on näinud ja toetanud mind kogemuses, kus olen iseendaga aus, mistahes tunnetega. Need inimesed on tunnistajaks minu olukordadele, jagame sama kogemust. Me võime igapäevaselt olla üksteisest kaugel, kuid see püha kogemus jääb meid siduma. Austusest selle kogemuse vastu hoiame üksteist.
First dishes, then revolution!
Mul ei ole unistusi. Ma olen kärsitu. Ma tahan kohe. Aga ma soovin iseendale ja sulle ka, et ole aus ja heas kontaktis iseendaga. Õpi olema ka keerulistes emotsioonides. Ära haara kiiretest välistest võimalustest, et ebamugavatest emotsioonidest kohe põgeneda. Treeni ennast ja kannata natuke. Tunne ära, kus on sinu tõelised vajadused. Leia üles need kohad, kust põgened, et mitte tunda. Tea, miks sa midagi teed. Tee vähem, hästi ja teadlikult.
Hakka elama oma unistust juba praegu! Täna, siin, iseendaga, oma lähedastega ja selles, mida sa teed. Tulevik toimub praegu.
Ja mõistagi ma unistan sellest, et Eestis oleks rohkem päikest…
—–
- a sügisel täitus 10 aastat ISCI – International Supervision and Coaching Institute rajamisest. Ajast, mil kogunesid 11 superviisorit ja coach’i, et rajada oma kool ja koolkond. Instituudi lõpetanud neljast lennust on välja kasvanud 60 ANSE standarditele vastavat sertifitseeritud superviisorit-coach’i. Instituudi suurim väärtus on meie tudengid ja vilistlased.
Artiklite sarjas ”ISCI säravad tähed” on portreteerinud kooli vilistlasi II lennu lõpetanud superviisor ja coach Triin Tars.