Urve Uusberg, ISCI II lennu vilistlane: „Et nad saaksid kasvada oma mõõdu täis…“
Mulle on kogu elu meeldinud õppida
Olen olnud alati õppimisele avatud ning just siis, kui otsisin uusi õpinguid, jõudsin juhuslikult ISCIni.
ISCI oli mulle siis veel tundmatu, ent Kaupo Saue oli mulle juba varasemalt tuttav – 90ndate teises pooles õppisime mõlemad taanlaste käe all gestaltteraapiat. Supervisioon oli sealsete õpingute normaalne järg. Aga olin seda saanud kogeda ka juba kümmekond aastat varem. Nimelt kusagil 80ndate lõpus tekkis idee tuua Eestisse lepitusteenistus ja olin üks neist väljavalitutest, kellele avanes võimalus minna Soome. See mentaalsus oli mul juba siis veres – et alati tuleb rääkida ja püüda leida lahendusi. Külastasime sotsiaalasutusi ja Urpu Niemineni juhendamisel saime osa grupisupervisioonidest. Nii hakkasin oma praktikas usaldustelefoni vastajatele samuti supervisioone läbi viima.
Kaks haridust vundamendiks all
Koorijuht-psühholoog oli saanud minust samuti juhuse läbi. Muusikaõpingud ülikoolis oli olnud minu jaoks mõistlik asjade kulg. Ent kui sattusin üliõpilasmalevasse Muhu saarele ja tutvusin psühholoogiatudengitega, sain oma ellu täiesti uue suuna. Kuulates seda, kuidas ja millest nad rääkisid, teadsin täpselt, et peale ülikooli (Tallinna Pedagoogiline Instituut) lõpetamist alustan kohe Tartu Ülikoolis psühholoogiaõpinguid. Olin pisiku selleks saanud ilmselt juba keskkoolis, kui meie kooli direktor, hariduselt psühholoog, andis meile salaja tunde.
Oma magistriõpinguid alustasin samal ajal, kui mu poeg astus ülikooli. Olime ühel lõpuaktusel, tema bakalaureuse-, mina magistridiplomit saamas. Selle ajastuse üle olen eriti õnnelik, sest sain osa hetkest, mil psühholoogia arenes palju edasi ning sain õppida ka kognitiivset käitumisteraapiat ja positiivset psühholoogiat.
Tuuleiil
Minu sisseastumine ISCIsse ei olnud iseenesest mõistetav, kuigi Kaupoga olin varasemast tuttav. Pidin läbima eelkohtumise. Mäletan, kuidas meie teine õpetaja Sigrid Melts tuli tuppa nagu tuuleiil, istus maha ja hüüatas: „Muidugi me võtame Sinu!“
Mille pealt ta otsustas, ma ei tea. See kõik käis nii ruttu. Ja seda, kas ta kahetseb, ma ka ei tea. /naerab muhedalt/
Aga mina ei kahetse ühtegi hetke.
Tühjenda oma tassi
Mäletan meie esimeselt õppekohtumiselt Kaupo räägitud lugu, mille puhul olen üsna veendunud, et ta valis selle nimelt mulle. See oli ühest mungast, kes läks zen-õpetaja juurde, et tarkust juurde saada. Ja õpetaja valas tassi vett. Valas nii, et vesi voolas üle serva. Kogu loo mõte seisnes selles, et enne, kui saab juurde valada, on vaja tassis ruumi teha.
Parim seltskond, parimad teemad
Meie grupp oli super. Fookus oli totaalselt vaimsetel teemadel. Minu jaoks oli see oluliselt erinev sellest, mis toimub sotsiaalsfääris, kus igapäevaselt töötan. Meie kursusel olid inimesed, kellel on täiesti erinev elamise süsteem, nad polnud kõik psühholoogid või terapeudid. Kõik olid iseseisvad ja edukad. Aga inimlik mõõde oli nii ühtne, et nautisin õpingute aega täiesti – see oli minu jaoks nagu puhkus. Puhkus kõige paremas mõttes, kus sai keskenduda vaimsetele teemadele ja rääkida mõtestatud, tähendusrikast juttu.
Ükskõik, mis harjutusi me tegime, olid inimesed need, kes õppimise mõjusaks tegid – kuidas nad olid, kuidas nad suhestusid. Kirgas mälestus on ühest õppemoodulist koos Achim Fritzschega – ta väärtustas meid ja meie aega. On väga eriline tunne kogeda õppimist selliste meistritega, saada osa maailmatasemel kvaliteedist. Ma ütleks isegi, et meid valdas „achimi-vaimustus“.
ISCIkate jaoks on väga tähtis kutseau. Mulle on vahel tundunud, et ISCI on isegi pisut elitaarne, et igaüks ei saa sinna õppima ja õpetama. Unistan, et ka uute väljaõppegruppide juures saan ise kunagi õpetaja rolli astuda.
Tasakaal
Mulle väga meeldib anda teistele edasi ka mingit uut teadmist. Otsin sageli tasakaalu koolituse ja supervisiooni vahel. Ja nii ma tegutsengi siin-seal – olen Rapla Maakonna Psühholoogiateenistuse asutaja ja juhataja, mul on kliinilise psühholoogina vastuvõtt Rapla haiglas, õpetan Rapla Gümnaasiumis psühholoogiat, koolitan ja superviseerin täiskasvanuid, olen laste- ja noortekooride dirigent. Need kõik on mu lemmikud tööd. Ma pole elus pidanud tegema töid, mis mulle ei meeldi. Supervisiooni naudin rohkem kui psühholoogitööd, sest inimese motiveerituse tase on kõrgem, fookus on selgem ja tulem konkreetsem. Psühholoogitööst võib jääda süda valutama, et kuidas läheb elu edasi sealpool ust. Ent supervisioon ei jää mind kunagi vaevama, see on märksa positiivsem.
Austuse ja alandlikkusega
Ma ei saa panna näppu peale, et minu elu mõjutas just ISCI. Usun, et gestaltteraapia väljaõppekursus ja Gordoni meetodid on olnud minu suurimad mõjutajad ning ISCI on sellest järgmine loogiline peatükk. Gestaldi baasiline lähtekoht on austav suhtumine klienti. Pigem käid vaikselt tema kõrval või taga, mitte ei vea teda enda järel. See on alandlik viis töötada inimestega. Superviisorina olen samal rajal. Supervisiooniõpingud on toonud minu fookusesse rohkem enesehoolitsemist. Ma ei ole kõikvõimas – võin väsida, öelda vahel „ei“.
Enesesõbralikkuse meel on see, mida ma rakendan enda puhul ja kultiveerin ka laiemalt. Et asjad on just nii, parimal viisil, mis nad saavad olla. Vahel mulle ei meeldi, et nii on, ent vaatan, mida ma edasi teha saan. Kasutan sageli skaalat, et mõõta oma meeleolu taset. Ja kui tulemus ongi madal, siis otsin, mida sellega ette saab võtta. Mõne asjaga ei olegi võimalik midagi teha, tuleb lihtsalt leppida ja püüda see kõrvale panna.
Vaimse tervise hoidmine tuleb mul lihtsalt, ent füüsilist ressurssi pean korras hoidma ja see nõuab märksa suuremat pingutust.
Mul ei ole plaani
Kõige paremaks tööriistaks pean õpitust seda, et võin usaldada protsessi. Minu ülesanne ei ole inimesele eesmärki anda. Kui kohtume, siis vaatame koos seda olukorda. Olen õppinud kõige rohkem just seda, et võin lasta asjadel juhtuda, et mul ei pea alati olema väga kindlat plaani. Muidugi, teraapiatöös kasutan ka väga konkreetseid samm-sammult meetodeid, kuid väga vabastav on olla, lihtsalt olla oma parimal viisil.
Et nad saaks kasvada oma mõõdu täis
Olen õnnelik, et minu suurimad sõbrad on minu lapsed ja lähedased. Ja et nad on omavahel parimad sõbrad. Nad on säravad, targad, räägivad nii ägedalt! See, kuidas nad üksteist kuulavad ja toetavad, paneb mind sageli imestama, et kuidas mina olen selle kõik ära teeninud? Kõik mu lapsed on omas valdkonnas õnnelikud – Uku, Pärt ja Andero. See, mida oleme „taadiga“ kultiveerinud ja mudelina neile kodust kaasa andnud, on suhtluskultuur – nad räägivad ja kuulavad lõpuni.
Minu jaoks vanemana on kõige olulisem, et lapsed saaks kasvada oma mõõdu täis. Ja siin ei pea ma mõistagi silmas sentimeetreid, vaid et nad leiaks elus oma väljundi.
Ning kõige esmaseks armastuse kõrval on austus.
—–
- a sügisel täitus 10 aastat ISCI – International Supervision and Coaching Institute rajamisest. Ajast, mil kogunesid 11 superviisorit ja coach’i, et rajada oma kool ja koolkond. Instituudi lõpetanud neljast lennust on välja kasvanud 60 ANSE standarditele vastavat sertifitseeritud superviisorit-coach’i. Instituudi suurim väärtus on meie tudengid ja vilistlased.
Artiklite sarjas ”ISCI säravad tähed” on portreteerinud kooli vilistlasi II lennu lõpetanud superviisor ja coach Triin Tars.