ISCI V lennu vilistlane Marjeta Venno: Punased juhikingad superviisori kingade vastu
Meie kohtumine Marjetaga leiab aset umbes 8 kuud plaanitust hiljem, hetkel, mil ta on lõpetanud õpingud ning jõudnud olla „piisavalt vilistlane“. Oleme olnud ootel – suve ootel, sügise ootel, rahu ootel. Sel hommikul on aknad udused, väljas sirutab end esimene soe päikesekiir. On kullane sügis ja ärkamine. Märkame seda.
Missioon õppida sügist armastama
Olen tõeline päikeseinimene, sügis pole mulle kunagi meeldinud. Ent sel aastal on mul missioon õppida sügist armastama. Otsin sügise ilu ja märke iga päev. Mõni päev on küll sajune, kuid see võimaldab sooja pleedi sisse end kerra kerida ja ikkagi päeva nautida. Praegu on aeg, kus ma tavaliselt olen püüdnud Eestist ära olla. Minu südamepaik on Portugal. Kaupo Saue õpetus mulle on olnud, et võin olla ka keset talve oma sisimas seal, kus väga soovin ja tahan olla. Ja esmakordselt tunnengi, et oskan end viia sellisesse hingeseisundisse, et sügisene soe Portugal tuleb ise minu juurde. Näen sinist taevast ja mulle meenuvadki sealsed imelised vaated. Nii võib isegi sombusel päeval olla minuga kaasas päikseline ilm – Minu Portugal. Astun iga päev väikese sammu sügise armastamise teed.
Puudutavalt küsimine
Kaupol on minu elus olnud väga suur roll. Olin koolijuhina ühel Tartu Ülikooli korraldatud personalitöö koolitusel, kus Kaupo viis läbi osalejatega coachingu-sessioone. Ta avas minu jaoks küsimuste küsimise maagia, küsides ühe sellise küsimuse, mida kandsin endaga kaasas pikka aega. Kust ta selle peale tuli, et niimoodi mind puudutavalt küsida? Coachingu nakkuse olen kindlasti tema käest saanud. Olen erakordselt õnnelik, et sain ISCIs ka tema käe all õppida. Meie õppejõud olid lisaks temale ka Mari Saari ja Signe Vesso. Mul õnnestus Kaupole ka mõlemad oma eksamid anda – nii vaheeksam kui lõpueksam.
Ja Tiina Merkuljeva elab minu kõrvaltänavas, sõidan tema kodust iga päev mööda. Ka temal on minu õppimise rajal tugev jalajälg. Alustava superviisorina muretsesin pidevalt oma kohalolu pärast. Rääkisime temaga Carl Rogersi kliendikesksest humaansest lähenemisest ja ehedusest. „Ole ehe!“ on mõtteviis, mida oma praktikasse peale seda toon. Kui tunnen end ebamugavalt või ärevalt, ütlen seda alati kõigepealt endale ega pelga seda ka oma kliendile avada. „Mul on täna /nii/, kuidas sul on?“ on aidanud meil mõlemal kohale tulla.
Kohalolu olen pidanud jälle ja jälle erinevais vormides õppima. Hea on olnud seda õppida toetavas ja teadlikus grupis, harjutada nendega koos.
Usun, et kui kunagi tulevikus räägitakse erinevatest liikumistest supervisioonis, siis nimetatakse ka Tartu „gängi“. Justnagu on olemas lõunaeesti ja põhjaeesti keel, on ka lõunaeesti ja põhjaeesti supervisioon. Meie õppejõud on meisse oma jäljed jätnud.
Väike tammepuu
Siiski, esimesest kokkupuutest Kaupoga läks ikka mõni aasta aega, kuniks päriselt supervisiooni ja coachingut õppima asusin. EBSi koolijuhtide programm „100 coachingu tundi Eesti tulevikule“ tõi minu jaoks läbimurde. Neli päeva koolitust pluss kuus kohtumist coach’iga tähendas täielikku „tinistamist“. Minu personaalseks coach’iks sai Karl Kermes, kes suutis mind niisugusel moel tööle panna, et kui kohtumistelt Paidest Tartu suunas sõitsin, mõtlesin, et mu auto ei saa pidama ja sõidan kodust mööda – tiivad kandsid ja lendasin täie hooga.
See isiklik kogemus pani mind mõtlema, et tahaksin ka sedasama osata. Hakkasin oma õpetajate peal õpitud meetodeid arenguvestlustel ja igapäevases juhitöös katsetama. Ja kirsiks tordil oli teismeliste kooli ProTERA loomise hetk, kui otsisime mudelit, millega noori oma väljakutsete teostamisel toetada. Meie õpetajad pakkusid välja, et teeksime nendega sedasama, mida ma olin nendega teinud. Viisime selle „nakkuse“ õpilasteni ka.
Õppima tiivustas mind äratundmine, et sellest kõigest on mulle vähe, vajan avaramat teadmist.
Ma isegi ei kandideerinud sinna!
Kui ISCI kuulutas välja supervisiooni ja coachinguga tutvumise töötoa, läksin julgelt vaatama ja kogema. Olin õppimisse sedavõrd haaratud, et ei saanud arugi, et tegemist oli sisseastumiskatsetega. Kui mulle teatati, et olen vastu võetud, võtsin selle muidugi rõõmuga vastu.
Kaupoga esmakohtumisest on tänaseks kuus-seitse, esimesest pikast coachingusessioonist neli ja ISCIsse õppima minekust kolm aastat möödas. Kui õpinguid alustasin, olin üdini veendunud, et juba siis olin täiesti valmis. Selle teekonna lõppu ma täna enam ei näe, sest enam ei saa öelda, et saaksin kunagi valmis.
Metataipamine ehk supervisioon
Meie kursuse esmakohtumisel valdas mind vastupanu, kui Mari ütles: „Kõigepealt hakkate te igaüks õppima iseennast.“
„Mis mõttes, ma olen nii küps ja kogemustega, ma tean ennast?! Mis seal enam õppida on?“ mõtlesin siis ja pusklesin vastu genogrammi tegemisele. Nüüd, õpingutele tagasi vaadates võin muidugi kinnitada, et nii see täpselt oligi – õppisingi iseennast.
Vastupanu läks mööda, kui tegin otsuse uurida, mis on minu vastupanu juurpõhjus. Läksin selle teemaga supervisiooni Tiina Merkuljeva juurde. Kui ma lõpuks nägin tõeliselt ilusat pilti oma genogrammist ja vastuseisust, läksin koju ja hakkasin seda tegema, sest ma ise tahtsin seda teha. Mõistsin, et ma ei tahtnud oma minevikku vaadata. Supervisioonis tekkis taipamine, mis mind pidurdas. Metataipamine ongi supervisioon.
Tammepuu ja siplevad silmad
Õpingute aega sümboliseerib minu jaoks tammepuu ja tema lisajuure kaevamise metafoor. Whitmore oma raamatus räägib tammepuu ümberistutamisest, mille puhul peab aednik välja kaevama ühe lisajuure, mis ainult tammepuul on. Kui seda kätte ei saa, siis ta kasvama ei lähe. Tuleb vaeva näha põhituumani jõudmisega. See on mulle sedavõrd oluline, et tätoveerisin selle oma keha peale.
Ent tähtsaim on kohalolu. Minuga juhtus niisugune lugu, et esimesel sessioonil, kui harjutasime paarilisega supervisiooni, ütles ta: „Küsimused, mida küsid, on õiged ja liigutavad, kuid üks väike asi häirib – su silmad siplevad ringi ja sa justkui ei ole päriselt kohal.“
Ilmselt kõige rohkem olengi õpingute jooksul treeninud teadlikult kohalolu. Kohalolu märk on minu jaoks silmamärk. Et vaadata sügavamalt, vaadata veel. Ja veel. Vaadata keskkonda, nuusutada ja kuulata. Silm on mul iga päev samuti silma ees, lasin selle tätoveerida oma käsivarrele.
Kintsugi ehk väärindatud mõrad
Umbes esimese õppeaasta poole peal meenusid mulle mõrad. Meie kõigiga juhtub elus igasuguseid asju – läheme kas natuke katki või päris kildudeks. Jaapanis on kunstiliik kintsugi, mis väärindab mõrasid. See tähendab, et kui ese läheb katki, liimitakse see uuesti kokku ning mõranenud kohad kullatakse üle. Nii hoolitsetakse, et nad oleksid kogu aeg ja eriti väärtustatud moel nähtavad. Minu kui superviisori roll seisnebki selles, et aidata inimestel näha ja väärindada oma mõrasid, mitte neid peita. Pean eeskuju rolli väga oluliseks. Nii räägin ka oma läbipõetud depressioonist ja lapse kaotamisest. See parandab mind ning aitab teisi sarnastes olukordades. Varem hoidsin ikka oma mõrad sügaval peidus.
Kohal eelkõige naisena
Minu kehale joonistatud tammepuu ja silm on silmaga nähtavad jäljed, mis meenutavad suuri õppimisi. Aga on midagi, mida ma ei ole veel nähtavaks muutnud. Mul on üks hea sõber, kes tuletab mulle meelde südamesse ja südamega vaatamist, oma südame leidmist. Kui hästi sügavalt vaatad, jõuad lõpuks ikka südameni välja. „Hoia oma südant!“ ütleb ta mulle ikka. Nii küsin ma ka oma klientidelt, mida nad oma südames tegelikult tahavad.
Ja ise olen enda seest sügavalt vaadates leidnud naise. Naise, kes on maskeerinud end küll punaste kingadega koolijuhiks, emaks, kaaslaseks… Taipamine, et eelkõige olen ma alati kohal just naisena, on minu südamehoiak.
Punane värv aitab mind hästi kohale tuua ja seostub eelkõige naiseliku energiaga. Kannan sageli punaseid kingi või on midagi muud punast mu küljes. Mu kehal ilutseb veel üks tätoveering, mis on loodud ja kujundatud just mulle – sellel on kujutatud naist, mõistagi punaste huultega. Ja see on väga uus, vaid vähesed on seda näinud. See aitab mul naist meeles hoida.
Minu kõige esimene tätoveering – silm – tuli kohe õpinguid alustades. Siis tuli uurimine ja tammepuu, mida välja kaevata. Viimane on enda kui naise leidmine.
Õuna ja sauaga
Üks osa minu elust on koolipidamine. Meil on Tartu Erakooli all viis väikest kooli, mille coach’ival moel kooshoidmine on minu igapäevatöö – TäheTERA, LõunaTERA, SädeTERA, ProTERA, PeeduTERA. Olen selle 15 aasta jooksul ise olnud koolijuht ning kui hargnema hakkasime, juht ühes neist koolidest, samuti loonud selle aja jooksul kaks kooli. Sellest aga kasvanud välja kõiki koolijuhte toetama ja arendama. Ma pole ega ole kunagi olnud koolidirektor, kes garderoobi veerel lapsi noomib. Ma olen olnud TERA loomise juures ja saanud arendada seda kooli nii, nagu ma oma lastele seda soovin. Nii koolijuhi kui lapsevanema rollid võimaldavad vaadata samale küsimusele mitme vaatenurga alt. Usun sellesse, et kool ei tohi olla nii suur, et me enam ei tunne üksteist.
Ütlus „eraldame terad sõkaldest“ tähendab meie jaoks seda, et me eraldamegi terad sõkaldest ilma sellele halba alatooni lubamata, ning mõttega, et kui nad kooli vastu võtame, siis ka vastutame. Siis nad ongi meie terad.
Tallinna Ülikooli professor Eve Eisenschmidti kaudu jõudis minuni juhtimise kahe käe ehk kuninganna-teooria (minu sõnastuses ainult), kus juhi ühes käes on õun ja teises sau. Kui troonilt alla astud ja oled koolijuht, on sul ühes käes missioon, visioon ja väärtused. Sinu asi juhina on neid oma inimeste jaoks hoida, neid kogu aeg meelde tuletada ning seda ei saa lükata kellegi teise peale. Teises käes on sul inimesed, sinu meeskond, kelle kaudu, kelle toetusel, kelle rahulolu läbi saavad kasu lapsed ja nende vanemad.
Vahel, kui mõnda uuendust teeme, siis ikka küsitakse, kuidas nii palju innovaatilisi lahendusi oleme suutnud ellu viia. Aga see on tõeliselt lihtne, kui asetad lapse arengu toetamise esikohale. Siis ei loe vanemate mugavus või õpetajate harjumus. Kui midagi olulist on vaja selle terakese arengu toetamiseks teha, tuleb need lahendused välja mõelda ja ellu viia.
Ja et see kõik on saanud juhtuda, on tänu supervisioonile ja coachingule. Kui ProTERA kooli lõin, oli Karl Kermes coach’ina kõrval. Ma pole kindel, et see kool saanuks sündida ilma tema julgustuse ja innustuseta.
SuperVisionäär ja KoosOtsingud
Teen coachingut ja supervisiooni ka oma organisatsiooni sees, kui saan seda rolli kanda, ning ka väljapoole. Mul on kaks meeskonda, kes nimetavad mind oma ihu-superviisoriks, ning mõned erakliendid.
Kasutan ikka ja jälle võimalust supervisiooni ja coachingut end ümbritsevatele inimestele tutvustada. Täna olen rohkem superviisor, kuid selle teekonna alguses tunnetasin end pigem coach’ina. Aeg-ajalt esitan seda küsimust ise endale ka, kumb ma parasjagu olen.
Aga supervisiooni iseloomustab minu jaoks kaks olulist tingimust – supervaatamine ja olukorra sisse-väljasuumimine ning minu kliendi kliendi kasu. Coachingut ja supervisiooni ühendav sõna on minu jaoks koosotsing.
Kui supervisiooni, coachingut ja ISCIt minu elus poleks, mis elu see selline siis üldse oleks?
Olen mõelnud, et minust saaks hea lillemüüja ja õpiksin ehk ilusaid kimpe tegema. Ma ei oska endale ette kujutada seda olukorda. Mõistan, et see on nüüd sedalaadi küsimus, mida endaga kaasas kandma hakkan, justnagu Kaupo esitatud küsimus kunagi aastaid tagasi oli.
Punased juhikingad superviisorikingade vastu
Tajusin, et minu väljakutse on olla supervisioonides kohal superviisori/coach’ina, mitte juhina. Sestpeale hakkasin vahetama oma armastatud punaseid kontsaga juhikingi superviisori kingade vastu, et päriselt kohale jõuda ja end kohal hoida. Need kingad on madalad, musta või valget värvi ja hästi lihtsad. Punane on tähelepanu tõmbav ja domineeriv, supervisiooni tehes olen ise tagaplaanil. Meie õppegrupis kujunes sellest suisa sümbol, kuidas vahetasime kingi. „Siit üle jõe lähen superviisorina!“ ütlesin, kui lõpuaktusel kingad jalast võtsin ja uude ellu astusin.
Mul on oma juhirollis lausa punase-kinga-päevad, kui vajan toetust otsustele ning uusi lahendusi. Kindlasti ei tähenda punane võimupositsiooni või üleolevust, vaid toetab sisemise energia vallapääsemist ja tarka kasutamist.
Võlurite kool
On hulk inimesi, kes tajuvad ISCIt kui võlurite kooli, mis on maagiline ja elitaarne. Ja on neid, kes meist midagi ei tea. Aga kui mõtlen, mis kasu meist ühiskonnas laiemalt võiks olla, siis kasu on professionaalne toe kujundamine ja kasvatamine, coachingu ja supervisiooni kvaliteedimärgi loomine.
ISCIkaid iseloomustab inspireeriv ja avatud kohalolu. See tunne, et oled nagu suguvõsa kokkutulekul. Kõiki ei tunne ega tea, kuid saad jälle kellegi uuega tuttavaks ning tunnetad seda juurestikku, mis meie jalgade all kokku põimib. Meid kasvatavad tugevaks meie juured ja avatud südamega tegutsemine. Kustahes on ISCIkad, on kohal naeratused ja soojus.
Mõtlen nii, et ISCI on ühiskonnale nagu mükoriisa, kus seene ja kõrgema taime juured põimuvad ühte ning mõlemad saavad kasu. Ja see juhtub nähtamatult, tasaselt. Tekib tahtmine panna põsk vastu samblapõrandat ja kuulatada, mis maa all toimub.
Ja nõnda nagu kasvavad sügisel seened metsapõrandat ehtima, kasvan praegu ka mina.
Naiseks.
—–
- a sügisel täitus 10 aastat ISCI – International Supervision and Coaching Institute rajamisest. Ajast, mil kogunesid 11 superviisorit ja coach’i, et rajada oma kool ja koolkond. Instituudi lõpetanud neljast lennust on välja kasvanud 60 ANSE standarditele vastavat sertifitseeritud superviisorit-coach’i. Instituudi suurim väärtus on meie tudengid ja vilistlased.
Artiklite sarjas ”ISCI säravad tähed” on portreteerinud kooli vilistlasi II lennu lõpetanud superviisor ja coach Triin Tars.