ISCI II lennu vilistlane Liisa Raudsepp: „Teen seda, mis inimesest tuleb.“

Ja see jäi ära

Mul oli kange soov minna psühhodraama CP ehk Certified Practitioner kursusele. Mul olid kõik kokkulepped tööandjaga tehtud ja plaan selge. Ja seda gruppi ei avatudki! Ma olin veendunud, et tahan minna kindlasti pikka väljaõppesse. Kui otsisin, kuidas oma õpivõimalust siiski kasutada, jõudsin ISCIsse. Ma ei teadnud ISCIst mitte midagi ja sõna „supervisioon“ olin varasemalt kuulnud ainult psühholoogiaõpingutel kliinilise supervisiooni kontekstis. 

Käisin ühel tutvustaval infopäeval, kus olid Signe Vesso ja Kaupo Saue. Nad vaatasid meid, kõiki kohalolijaid, naeratades ja vaikides, olles sedamoodi hästi kaua. Ja see oli tohutult ebamugav. Mõtlesin vaid, et hakkaks nad juba peale, mida me jamame! Mida me ometi ootame?!

Õpiõhin

Meil oli väga toetav grupp. Algusest kuni lõpuni välja. Ja see iseenesest oli juba eriline kogemus. Ja veel mäletan ma, kuidas mul oli nii suur õhin sees terve selle aja. Mul oli metsikult põnev, ahmisin igast võimalikust allikast lisamaterjali. Iga kord, kui õppemoodul algas, olin jõudnud endale uusi raamatuid tellida, neid läbi töötada ja eelmisest korrast õpitud uusi meetodeid oma klientide peal proovida. Tekitasin endale õppimisvõimalusi juurde. Ma lihtsalt pidin saama seda kõike kohe järele proovida ja veel süvendatult juurde õppida. Õpingute ajal tellitud ja läbitöötatud raamatute hulk võis jääda paarikümne ringi. Minu absoluutne lemmik on siiani Carol Wilsoni „Performance Coaching“, mida ikka ja jälle võtan lugeda. Mitte iga loetud raamat pole tihe. Aga see on, võttes kokku palju erinevaid meetodeid ja lähenemisviise. Teine on John Whittingtoni „Coaching Constellations“. Need on raamatud, mida kerge südamega kellelegi välja ei laena ega ära ei anna. Raamatud on minu õppimises ja tööalases elus alati aukohal olnud. 

Väärtustav mõtteviis

Usun, et see, kui palju õppisime enda ja teiste kohta, sai juhtuda vaid tänu refleksioonile. Jõudsime peegeldustega tõeliselt sügavale. Pärast seda on võimatu vaadata kedagi vaid tema välise kuju järgi, sest tead, et seal taga on terve ookean. Inimestest õppimine on kõige mõjusam ja sügavam.

Kõige enam olen juurde õppinud väärtustavat mõtteviisi. Tulen eliitkoolidest, kus väga selgelt eristati inimesi õpitulemuste, hinnete alusel. ISCI õpe avas mulle ukse, et õppida nägema inimeste väärtust ka ilma selleta, et neil oleksid akadeemilised tipptulemused. Nägema igaühe väärtust kõige puhtamal kujul. Tunnen, et siin olen alles oma arengutee alguses.

 

See on minu jaoks ka sisemiste dilemmade allikas – üks osa minu tööst on inimeste ja meeskondade hindamine ning olen seda aastaid teinud. Testid on väärtuslik tööriist, sest need annavad võimaluse peegeldada sisu lihtsasti võrreldavalt välja. Kuid peamine küsimus on, kuidas mitte kalduda ühte äärmusesse ning leida õige tasakaal hindamise ja väärtustava mõtteviisi vahel. 

Ja väärtustav mõtteviis ei ole ka ainult positiivsest poolest rääkimine, mõnikord peab olema ka otsekohene. 

Oodake, ma ei ole veel valmis

Kui mõtlen oma identiteedist, siis olen kõige rohkem arengutreener, coach. Varasemalt olen õppinud psühholoogiks ja karjäärinõustajaks. Kahekümneselt mõtlesin, et kunagi saab minust terapeut, minimaalselt alates 40ndast, võib-olla pärast 50. eluaastat, enne ei ole piisavalt elukogemust ega isiklikke kriise läbi tehtud. Praegu olen avardamas oma arusaamist organisatsioonidest Tallinna Tehnikaülikoolis personalijuhtimise magistrantuuris.

Õppida parimatelt

Isegi, kui kooliaegne õppeprotsess oli intensiivne ja sisukas ning isiklikke tööalaseid õppimist pakkuvaid läbikukkumisi on olnud mitmeid, olen siiski kõige rohkem õppinud oma tööst. Kutsusin oma õpetaja Signe [Vesso] endale partneriks meeskondade ja organisatsioonide coachinguid tegema. Kokku tegime kolm projekti, millest üks kestis 9 kuud. Me saime peale iga sessiooni arutada ja peegeldada, mis toimis, mis mitte. Signel on välja töötatud oma meetod, kuidas gruppidega põhimõtteliselt ei ole võimalik ebaõnnestuda. Õppisin Signelt väga palju meeskondadega töötamise kohta, mida rakendan siiani.

Superviisori supervõime 

Superviisori supervõime on teha impulsi ja teo vahele paus. Hetk, mil võtta mõtestada, mida, kuidas, kellele ja miks on vaja. Oluline pole mitte see, milliseid tööriistu mina armastan, vaid mida klient vajab. Jah, mul on kõik pliiatsid, paberid, metafoorkaardid jne alati valmis, ent mul pole enne kliendiga kohtumist vähimatki teadmist, mida neist loovvahenditest tegelikult kasutan. See selgub töö käigus. Isegi siis, kui mul on kange kiusatus mõnd uut ideed proovida, ootan selleks sobivat võimalust.

Kui peaksin valima lemmikuid oma tööriistakastist, saan välja tuua konstellatsiooni meetodid ja psühhodraamast pärit rollivahetused, mida kasutan väikestes doosides ja väga ettevaatlikult, ent need on alati väga mõjusad. Armastan väga ka visualiseerimist. Olen sageli tajunud, et see, mida kliendid ei oska ise omaette teha, on visioon. Ja mitte pelgalt visualiseerides, vaid erinevate tegevuslike meetodite abil ette kujutades ja kogedes. Püüan alati luua sellist kogemust, mida inimene ise ega sõbra või kolleegiga jagades ei kogeks.

Kiire, konkreetne, julge

Mul on õnnestunud Tripodis üles ehitada kolme samba kõrvale neljas. Kui enne olid põhiteenusteks testid, värbamine ja uuringud, siis olen saanud üles ehitada koolituse ja arenduse valdkonna. Teen individuaalseid töid – 360-kraadi hindamine ja tagasiside, karjäärinõustamine, koondamis- ja lahkumisnõustamine (outplacement), individuaalne coaching, ja tööd gruppidega – koolitused, meeskonna coachingud. Tripodil on unikaalne organisatsiooni terviseuuringu metoodika, toetame organisatsioone ka jätkutegevustega ehk aitame sõnastada peamised arengusihid ja koostada tegevusplaani. Vajadusel toetame coachinguga plaanide elluviimist.

Töötasin välja intervjuukaardid ja teen nende kasutamise koolitusi. Personalijuhtidele olen loonud karjäärinõustamise baasoskuste koolitusprogrammi, millest on välja kasvanud arengut toetavate vestluste programm juhtidele. 

Olen saanud coach’i ja superviisorina töötada sadu tunde. On olnud palju säravaid edulugusid, aga ka õppetunde. Näiteks olen õppinud, et kõik inimesed ega ka meeskonnad ei ole coachinguks valmis. Samuti ei sobi üks coach kõigile. Tahaksin osata täpsemalt ennustada coachingu tulemuslikkust juba enne põhiprotsessiga alustamist. Samuti arendada organisatsioonidega töötamise oskust. 

Mul on õnnestunud oma nišš leida ja rakendada seda, mida olen õppinud. Tunnen, et mind on usaldatud ja olen saanud realiseerida oma unistusi.

Meid ühendab eripära

Meil superviisoritena on tugev individuaalsus, oleme õppinud end väga sügavalt tundma ja nii on ka meie tehtavad tööd sügavad. Me ei saa ega soovi end asetada samale pulgale kiirväljaõppe saanud coach’idega. Me oleme eripärased, igaüks oma „kriukaga“. 

Tulevikku soovin meile rohkem julgust, rohkem enesekindlust ja kindlamaid valikuid. Et ennast nähtavaks ja kuuldavaks teha. Ent ka sedapidi, et mitte võtta klienti, kellele mina ei pruugi olla parim toetaja, või anda kliendile mõnikord enne starti veel küpsemiseks aega. 

Aga kõigepealt tuleb maa täita superviisorite ja coach’idega! 

—–

Sel sügisel täitub 10 aastat ISCI – International Supervision and Coaching Institute rajamisest. Ajast, mil kogunesid 11 superviisorit ja coach’i, et rajada oma kool ja koolkond. Instituudi lõpetanud neljast lennust on välja kasvanud 60 ANSE standarditele vastavat sertifitseeritud superviisorit-coachi. Instituudi suurim väärtus on meie tudengid ja vilistlased.

Artiklite sarjas”ISCI säravad tähed” on portreteerinud kooli vilistlasi II lennu lõpetanud superviisor ja coach Triin Tars.

Teisi lugusid loe siit.