Kristiina Püttsepp, ISCI III lennu vilistlane: Õppimise energia hoiab väsimast
Neli Luisakat
Olen juba üle 25 aasta seotud Luisa Tõlkebürooga. Meid on neli Luisakat – juhatuse liiget, kellega koos igapäevaselt töötame. Umbes kahekümne aasta pealt jõudis minuni äratundmine, et mul on tekkinud vajadus avastada töös, inimestes ja suhetes uusi kihte. Kuigi iga päev Luisas on erinev ja töö kogu aeg muutumises, siis ka pidev muutus ja sellele reageerimine võib olla omamoodi rutiin.
Et mu kunagine klassivend Andres Sild on seotud Moreno Keskusega, jõudsin läbi sotsiaalmeedia nende sotsiomeetria- ja grupijuhtimise üheaastasele kursusele. Seal sain tuttavaks Merit Lagega. Kui Moreno aasta oli möödas, hakkasime koos Meritiga otsima võimalusi edasiõppimiseks ning tema teadis, et superviisorite/coach’ide väljaõpe on alustamas nii Morenos kui ka ISCIs. Mina polnud ISCIst siis veel midagi kuulnud. Mäletan, et otsisin infot ja jõudsin Piret Bristolini. Valisime lõpuks mõlemad ISCI, sest meile tundus nende väljaõpe piisavalt mitmekesine, laiapõhjaline ja parajalt pikk. Ja takkajärgi vaadates oli just Piretiga kontakt see, mis mind inspireeris ning tõukas seda sammu astuma.
Saladuslikud inimesed
Meie kursuse alguse hetk Maardus, Nõmme talus, on minu jaoks eriliselt ere. Juba siis, kui üle talumaja lävepaku kohvituppa astusin, kui õppejõud meid kõiki tervitasid ning istusime kõrvaltuppa ringi, mõtlesin endamisi: „Kui väärt seltskond! Millised lahedad inimesed!“
Nad meeldisid mulle juba siis, kui ma neid veel üldse ei tundnud. Jõudsin ikka ja jälle mõtteni, et kuidas ma mitte raasugi ei teadnud ei ISCIst ega ESCÜst – tegemist oleks nagu salaühingutega. Ma ei jõua siiani ära imestada, kuidas midagi nii suurepärast on võimalik täielikult salajas hoida? Miks nad ei ole varem ilmutanud ennast mulle?
Sügav õppimine
Iga õppemoodul oli erakordne. Ent üks meetod viis mind tõeliselt sügavale. Psühhiaater ja terapeut Pille Varmann viis meiega läbi meditatsiooni, mille käigus avanes mul võimalus ootamatult kohtuda oma isaga. Peale seda oli igaühel võimalus plastiliinist voolida seda, kelle või millega ta meditatsiooni käigus kohtus. See oli minu jaoks tõeliselt südantsoojendav, helge ja puudutav kogemus.
Kogu õppimise aja kogesin, kuidas minu senine valdavalt praktiline juhtimisalane kogemus saab järjest rohkem teooriat juurde. Teooria loksus tegevuste taustal ühtseks suureks pildiks kokku. Kuigi toimunut muuta tagantjärele ei saa, ühendasin punkte ja sain iga õppemooduli järel taaskord paremini aru, kuidas ja miks meie organisatsioonis on asjad just nii kulgenud, ja see oli ülipõnev!
Toredad tühjad sõnad
Õpingutest on minuga kaasas erakordne taipamine, kuidas teatud sõnu üle tarvitame ning need muutuvad niiöelda tühjaks. Ka positiivsed sõnad võivad võtta negatiivse tooni.
Ühel õppemoodulil jõudis meie grupi teadvusse, kui palju kasutame sõna „tore“. Me iseloomustasime üksteist, öeldes „oled tore“. Tunnustasime tegusid, öeldes „tore“. Rõõmustasime ja hõiskasime „tore!“. Kuni enam ei olnud tore, sest see sõna oli igal pool, ent ei kandnud endas enam sisulist infot.
Nii et iga kord, kui seda sõna kasutan, lendan mõttes korraks sellesse õppesessiooni tagasi. Ja võtan hetke, et mõelda, mida ma päriselt öelda tahtsin.
Õppimise energia hoiab väsimast
Juba Moreno õpingutest sai alguse paralleelprotsess, mis viis mind ISCIsse ning peale seda tänaste õpinguteni Taani, Skandinaavia Gestaltteraapia Instituuti. Taani leidsin enda jaoks väga selgelt läbi Meriti, kes oli seal enne Morenot ja ISCIt õppinud.
Olen jõudnud taipamiseni, et õpingud võimaldavad mul mitte väsida põhitööst ning annavad uut energiat, uut inspiratsiooni edasiminekuks. Nii on õpingud minu tööelu vajalik paralleel, et saada uut energiat läbi veel sügavamate avastuste endast ja end ümbritsevast.
Õppimine sellest, mida teed ja töötamine sellega, mida õppisid
Sattusin Luisasse tööle peale arstiteaduskonna lõpetamist, plaanisin võtta vaid ühe vaheaasta enne internatuuriga jätkamist. Sellest on saanud nüüd 27 aastat. Kõige alguses võtsin vastu klientide töid, andsin neid tõlkidele edasi. Tegelesin kõigega – pirnivahetamisest raamatupidamiseni. Siis hakkasin meditsiinidokumentide tõlgetes märkama vigu ning sellest sai alguse meditsiinivaldkonna kasvatamine. Sinna ma jäingi. Meditsiinitõlgete valdkond on siiani mulle südamelähedane. Lisaks olen saanud endale ka tehnilisi IT-teemadega seotud küsimusi, finantsteemasid. Me töötame kõik oma tugevuste pealt. Pirne vahetame ka siiani, kui vaja.
Elu kahel erineval planeedil
Oma põhitöö kõrvalt olen vahel teinud individuaalseid supervisioone/coachinguid aga minu põhitähelepanu on ikkagi oma organisatsioonis sissepoole. Siiski, peale ISCI lõpetamist olen olnud mitmeid aastaid „Ajujahi“ võistlusel mentoriks ja meeskonnacoach’iks. Start-up ettevõtete areng on täiesti erinev sellest, kuidas Luisa 90ndatel alustas – see on nagu elu kahel erineval planeedil.
Pöördepunkt
Ma ei saa öelda, et meie organisatsioon oleks saanud selge muutuse osaliseks minu õpingute kaudu, kuigi minu juhtimisstiil on kindlasti selle aja jooksul muutunud. Meid raputas kõige tajutavamalt esimene majanduskriis aastatel 2008 – 2009. See oli aeg, mil kogesime senini ainukest ja õnneks väikest kukkumist, kui olime pidevalt orgaaniliselt harjunud kasvama. See, mida enne tegime, muutus täielikult, õppisime uutmoodi oma äri ajama. Pidime pingutama, et töö oleks olemas.
Aga õpingute mõju on meie organisatsioonis muidugi näha – teeme meeskonnacoachinguid süsteemselt erinevate teemade arutamiseks, probleemide lahendamiseks. See on mõjus alternatiiv tavalisele koosolekuformaadile. Mitte lihtsalt selleks, et teha midagi teistmoodi, vaid see ka tegelikult toimib.
Seinad
Kasutan coachingu– ja supervisioonitöös sageli silte, pliiatseid, pabereid. Ja seinu. Seinad on suurepärane töövahend – nad hoiavad ruumi ja võtavad enda külge teemasid, mis on meile tähtsad.
Meil on Luisa juhatusega väga pikaaegne traditsioon – teeme kaks korda aastas väljasõiduürituse, et arutada strateegiat, olulisi teemasid. Ent ka selleks, et inspireerida üksteist ja olla kohal, kui pinged on vaja leevendada. Nüüd on väljasõitudel traditsiooniks saanud ka metafoorikaartide kasutamine, need vabastavad ja äratavad loovuse.
Ühendused
Meid, ISCIkaid, ühendab kirg üksteist paremini mõista, selgemini väljendada, oskuslikumalt kuulata, teravamalt märgata. Vajadus ja igatsus selliste teadmiste järele.
Ja vahel veel miski, millele ei oska päriselt nime anda. Nagu näiteks täna, kui siin kohtume, on meil mõlemal Sinuga seljas helesinine sviiter, blondid juuksed krunni seotud, tumedad prillid nägu raamimas. Ka tuba, milles kumbki selles videosillas istume, on sarnaselt helge ja hele. Me mõjume kui üksteise peegeldus.
Kuidas see juhtus?
Salaja.
Ja kui mõtlen ISCIst, siis on nad ühiskonnas ikkagi saladuslikud, nähtamatud, justnagu mu õpingute alguses. Aga nende tarkused imbuvad märkamatult ühiskonda. Igast lõpetanud lennust tuleb suurepäraseid superviisoreid ja coach’e, kes peegeldavad edasi.
Unistan, et lennud jätkuvad. Ja et oleks põhjust kogu aeg unistada.
—–
- a sügisel täitus 10 aastat ISCI – International Supervision and Coaching Institute rajamisest. Ajast, mil kogunesid 11 superviisorit ja coach’i, et rajada oma kool ja koolkond. Instituudi lõpetanud neljast lennust on välja kasvanud 60 ANSE standarditele vastavat sertifitseeritud superviisorit-coach’i. Instituudi suurim väärtus on meie tudengid ja vilistlased.
Artiklite sarjas ”ISCI säravad tähed” on portreteerinud kooli vilistlasi II lennu lõpetanud superviisor ja coach Triin Tars.