Kristi Põldma, ISCI IV lennu vilistlane: „Meie panus ühiskonda on see, kui keegi saab uue avastuse või uued tiivad, kohtudes kellegagi meist.“

Kaugelt minevikust

Paralleele, et siia pidin välja jõudma, on pigem palju. Ja päästikuks oli kindlasti asjaolu, et sain ise juhina osaleda Kaupo Saue coachingus – seda nii individuaalselt kui meeskonnaga. 

Just toona oli mul tööl erakordselt keeruline aeg – töötasin Elektrumis, kus tulime elektriturule monopoli kõrvale. Kaupo poolt pakutud toetus suurte muudatuste perioodil ja helikopterivaade oli sedavõrd tõhus, et sain aru, kui väga tahan seda lähenemist ka teistele pakkuda. Coachingu toel jõudsime raamatutarkustest praktikasse. 

Aga oma õpetajate Kaupo Saue ja Signe Vessoga olin ma ka varasemast kokku puutunud, kui ootasin oma esimest last ning töötasin Tavidis. /Meie intervjuu päeval on just sellel esimesel lapsel sünnipäev ja ta on märkamatult täiskasvanuks saanud./ 

Minu tööelus oli kahtlemata oluline roll Alar Tammingul, kes tõi meieni erinevaid praktikaid (näiteks NLP) ning kelle kaudu sattusin ka ühe välismaise koolitaja mitmepäevasesse programmi, kus meid ei lastud magama. Öötöö olevat spetsiaalne meetod. Seal kohtusin ka esimest korda Kaupo ja Signega. Aga selle meetodi üle olen siiani ikka pead vaevanud, et milleks see ometi kasulik oli? Kui muidu olen eluaeg olnud entusiastlik ja uuega kaasamineja, siis sel ajal valdas mind hoopis trots ning ma polnud valmis kõike seda uut lähenemist oma ellu veel vastu võtma.

Aga juhustel on meie elus oluline roll – 2012. aastal pidin minema NLP-d õppima, kuid seda gruppi ei avatud. Siis sattusin hoopis TTÜsse personalijuhtimise magistrisse õppima. Ja sealt magistritöö kõrvalt sai juba mindud ISCIsse. Ka minu magistritöö sai väga edukalt kaitstud juhtimiscoachingu ja vaimse tervise teemal. 

Mina juhina ei pea olema kõige targem, vaid pean looma keskkonna, et minu inimesed saaksid teha suuri asju

Inimeste tööalane arendamine on minu jaoks alati huviäratav olnud ja olen saanud õpitut oma meeskonna peal katsetada. Sain kätte tunde, kuidas mu enda meeskonnaliikmed hakkasid vastutust võtma. Ühel hetkel ei olnud ma kõige targem, vaid mul õnnestus luua selline töökeskkond, et minu inimesed hakkasid ise tegema väga suuri asju. See sära, mis nende silmadesse ise vastutust võttes tekkis, andis mulle selge teadmise, et tahan edasi õppida just sisemise motivatsiooni tekitamist töökohal. Diskussioonid erinevate motivatsioonipakettide üle näitasid, et välisest motivatsioonist ei piisa ning see pole pikas perspektiivis kuigi jätkusuutlik. 

Revolutsioon õppimises

Juba koolis olin oivik aga ma pole muidugi käitumise poolest seda sugugi olnud – olin ikka revolutsionäär. Meil oli spordiklass ja poistel ei olnud õppimisega alati eduseis. Nii aitasin juba siis neil mõtestada, miks õppimine ja teatud käitumisstiil neile kasulik on ning seisin nende eest, et õpetajad neile liiga ei teeks. Teatud õpetusstiilid ja õpilast mitteväärtustav suhtumine ei sobinud mulle juba sellel ajal, nägin ka teisi võimalusi. Ja hilisemas elus klassikaaslastega taaskohtudes olen saanud tunnustavat tagasisidet, kuivõrd minu toetus oli vajalik ja õiges kohas. Ilmselt olid esimesed alged juba kooliajal olemas, et saaksin ise kunagi inimest väärtustavaks arengutreeneriks – superviisoriks ja coach’iks.

Äratundmised

Terve õpingute aeg oli äge. Olles ärinduse taustaga nii hariduselt kui tööalaselt,siis olen kogenud aeg-ajalt, kuidas minu väärtused ja põhimõtted on teatud kohtades erinevad. ISCIs tundsin, justkui oleksin koju jõudnud. See, kuidas ma mõtlen ja mida tunnen, ei olnud siis enam võõras ega vale.

ISCI õpingutega samal ajal õppisin TTÜ magistrantuuris personalijuhtimist. Aga kui võrdlen, mida ülikoolis coachingust ja supervisioonist õppisin ning mida nüüd sellest tean, on see nagu teine teisest maailmast. „Töönõustamine“ pigem ei ole sõna, mida täna supervisiooni puhul kasutaksin, see võib anda petliku arusaama just nõustamise sõna läbi.

Ka mina tuginen oma töös teooriale ja erinevatele lähenemistele, kuid üks asi on teada teooriat aga hoopis teine on seda praktikas päriselt erinevalt ka kogeda. Olen nende juba tehtud ja tulevaste kogemisvõimaluste eest ISCIile väga tänulik.

Õppimine läbi iseenda

Läksin kooli teadmisega, et minust saab coach ja superviisor. See kuklatunne oli mul olemas. Sel ajal olin coachingusse armunud aga täna näen tööalaste teemade puhul seal kõrval alternatiivina väga kasulikuna ka supervisiooni. Olin juba TTÜs saanud oma kursused sättida nii, et tööl, Elektrumis, katsetasin kõike, mida koolis teooriana anti. Kui ma poleks saanud praktikaga oma õpinguid vaheldada, poleks ma ilmselt pooltki õpitust omandada suutnud. Ja nüüd, ühtäkki olin sattunud ISCisse – kooli, kus oligi peamine praktika, teooriat anti vaid näpuotsatäie kaupa – seda õppisime iseseisvalt tohutuid tunde lugedes pärast praktilist kogemust. Tulles akadeemilisest maailmast, mis koosnes üleni reeglitest, olin nii kurnatud, et kogemine, katsetamine, vigade tegemine ja avastamine mõjus mulle nagu värske tuul.

Ühtäkki vastutasin iseenda õppimise eest. Mul olid avastused, iseenda leidmised. Mulle polnud ette antud, mida lugeda, vaid leidsin selle praktikas kogedes ise. Valisin ise, kuidas ja mida õpin.

Täna tean, et mida mitmekesisem on õppimine, seda rohkem õpitust omandan.

Üheksas laine või üheksa lainet?

Enne kui saab teisi aidata, siis tuleb ennast korda seada. Tulin kooli hetkes, kus olin tegelikult läbipõlenud. 

Ning kui kool lõppes, ei saanud õppimine minu jaoks sugugi läbi. Veel nüüd, mitu aastat peale lõpetamist, jõuavad minuni mõned tarkused, mis koolis taskusse said pistetud. Taipamised tulevad mitmete lainetena, annavad aja jooksul end jupikaupa välja ja mõistan, et õppimine kestab kuni minu lahkumiseni siit maailmast.

Ja mitte iial sa ei tea, kas saad kohe pihta üheksanda lainega või pead ootama, millal tulevad kõik üheksa ühtejutti. Või kui palju siis neid laineid üldse tuleb. Ja kas maavärin oli juba ära või alles tuleb? 

Taipamisi tuleb pika aja peale ning nii palju, kui just sel hetkel vajad ning suudad vastu võtta. Nii jätkub supervisioonist ja coachingu protsessist päris pikaks ajaks ka peale sündmuste ja olukordade lahtiharutamist. Tunnen, et olen veel praegugi ISCI õpingute mõju all – toonased avastused saavad taasavastatud ja aja möödudes uue mõõtme. 

Treenitud märkama

Olen märksa teadlikum sellest, kus olen. Saan aru, mis praegu toimub. See ongi see, mida ISCIs õppisin. Sageli arvatakse, et superviisoril/coach’il on kõik lahendused ja vastused juba valmis, kõik on teada ja selge, kuidas käituda ja olla. Mul on nii hea meel tõdeda, et mul pole vastuseid. Kuid olen treenitud märkama varem, kui hakkan vigu tegema, või märkan vea hetkel selle juhtumist. Või siis, kui kõik juhtunud, suudan analüüsida, mis juhtus ja miks juhtus. Oskus vaadata iseendasse ja oma tegemistele peale, leida võimalusi tulevikus neid samme mitte enam teha, on see, mis tegelikult mul tagavaraks on.

Ja tegelikult on kõigis meis see tarkus olemas, ent vahel pimestavad meid keskkonnast tulevad ootused ja eksimise kartuse ebanormaalsus, nii et me ei näe vigade tegemise ja sellest õppimise võlu. Ka mina olen suure osa oma elust tegelenud perfektsionismi probleemiga. Kui olen eeskujulik, saan pai ja kiitust. Aga tegelikult ei saa ega pea olema kõik ideaalne. No ei pea! Kui tean, kuidas ja miks asjad on just nii, saan sellest õppida. Ja kui ei tea, siis tean, kuidas teada saan. Täna olen jõudnud teadlikusse, kus annan palju rohkem endale andeks ja naudin tehtust palju rohkem. Märkan, mis ja kuidas mulle kasulik on.

Tormaja oskus olla tagaplaanil

Esinemine ja esitamine on minu roll olnud kogu aeg. Käisin isegi kunagi näiteringis. Olen alati olnud hüppevalmis lavale astuma, kui olukord seda nõuab. Ent nüüd olen õppinud rohkem olema tagaplaanil ning võin tõdeda, et just nii – vaatlejana – jõuavad minuni suurimad taipamised. Naudin vahel tagaplaanil olemist isegi sedavõrd, et unustan lavahetked ära. Äärmustes on ikka vaja ära käia, et leida õige tasakaal mõlema otspunkti vahel. 

Kuna olen aktiivne ja mul on sisemine sundus tegutseda, kipun unustama, kui oluline on aja mahavõtmine ning jõudeaja tekitamine. Aga vajan seda loovuseks ja uute ideede jaoks. Ühest sündmusest teise tormates läheb vaade väga kitsaks, nii et tekitan väga teadlikult endale jõudeaega.

Nii kerge on vanasse harjumusse tagasi kukkuda. Siis mõtlen, et jah, kukkusin. Ma ei taha seda, see pole kasulik ei mulle ega teistele. Nii, kui olen väsinud, kipun vana harjumuse ja vana minaga taaskohtuma. Aga kui olen puhanud ja aja peatanud, on mul lihtsam olla uues õppimises. 

Õpid ja jäädki õppima seda

Mängin tennist ja olen aktiivne treeneri käe all õppija. Tõmban oma treeningutest paralleele ärimaailmaga – kuidas kõik peab hästi kähku käima, õpitu tuleb kohe ellu rakendada, kohe pead olema proff ja saama parimaid tulemusi. Aga tennises lihvime nõkse võib-olla eluaeg ning paremaks saamine käib ikka läbi mõtestatud löökide. Muudatustele ja õppimisele tuleb aega anda. Kõik oskused pole kohe tipptasemel ning vahel vajume õigest tehnikast pisut kõrvale. Siis aitab treener seda korrigeerida ja uusi nõkse edasi arendada. Aga mitte midagi ei tule kiiresti ega ole kohe lõpuni selge, õpitu vajab sissetreenimist. See on see, mida me ka coachingu ja supervisiooniprotsesside käigus taotleme.

Hoian ruumi ja aitan avastada

Väga suur osa minu tänasest tööst lisaks koolitustele, supervisioonile ja coachingule on Tammiste Personalibüroos juhtide ja tippspetsialistide värbamised. Tunnistan, et sellist „tavalist“ tööintervjuud ma enam ilmselt teha ei oskagi. Need on kandidaadiga koos arutelud uue positsiooni üle, kus vaatleme kompetentse, oskusi, väärtusi ja omadusi. Kaalume, kas see positsioon ja ettevõte ka talle üldse võiks sobida. Need on coachingu iseloomuga intervjuud, kus toetan kandidaati ennast aru saama, kas ta sobib sellele ametikohale või mitte. 

Ja mitte ainult värbamistes, vaid mistahes teenuste osas, mida osutame, on minu ülesandeks luua usalduslik ruum, mis võimaldab aru saada vastaspoole tegelikest vajadustest ning aidata jõuda lahendusteni, mis päriselt ka toimivad. 

Supervisioon ja coaching on minu igapäeva sisse imbunud. Juba enne õpinguid kõik see, mida coach minu ja mu meeskonna peal praktiseeris, võtsin juhina oma töösse üle, katsetasin kohe. 

Uued tiivad

Mulle väga meeldib mõtteviis, et toetame ühte inimest korraga. Meie panus ühiskonda on see, kui keegi saab uue avastuse või uued tiivad, kohtudes kellegagi meist. See ongi meie roll – näidata teid, mida muidu ei märgata; avada potentsiaali, millesse ei usuta; pakkuda toetust konfliktide vältimisel või lahendamisel, mida muidu ei lahendataks; mõista olukordi ja suhteid, mida muidu ei mõistetaks.

Suur suguvõsa

ISCI on rikas kogukond. Me oleks justkui üks suur suguvõsa, mille genoomis on uudishimu, armastus õppimise vastu ja oskus määramatusega toime tulla. Olgu see siis määramatu olukord või määramatu hulk inimesi. Oskame neis olukordades toime tulla, ennast hoida ja edasi liikuda. Paljud teemad saavad sügavamal tasemel puudutatud ning selleks ei pea tegema lisapingutust – me mõistame üksteist, sest meil on üks teadmisväli ja see toob meie suhtlemisse kerguse. Alati on meie hulgas keegi, kes ulatab abikäe, kui oled sattunud ummikseisu. 

Tahan maailma viia kuulamise ja reflekteerimise

Minu kõige suurem unistus on, et inimesed üksteist kuulaksid. Päriselt kuulaksid. Meil võivad olla erinevad arusaamad asjadest, kuid me ei pea kedagi kuhugi suruma. Võime vahel jääda ka eriarvamusele ja seejuures üksteist aktsepteerida sellisena nagu oleme. Et me usaldaks inimest tema enda arengus.

Vaid nii saame tegelikult õppida. Hoian endas mõtteviisi, et mina olen teistele inimestele keskkond. Ja kui mina olen parem keskkond, parem teiste inimeste jaoks, peegeldub ka mulle vastu parem maailm. Nii on üks unistus mul veel – et õpiksime tagasisidet vastu võtma ning olukordi ise reflekteerima. Kuidas võtan tagasisidet vastu, on palju olulisem, kui anda. Ja kui juba oskan vastu võtta, oskan ka anda või toetada teist inimest ise reflekteerime. Kuulamise ja reflekteerimise oskust võiks juba koolis arendada. 

 

Ent unistused peavadki olema pisut kättesaamatud, muidu nad poleks ju unistused, kas pole?

 

—–

2021. a sügisel täitus 10 aastat ISCI – International Supervision and Coaching Institute rajamisest. Ajast, mil kogunesid 11 superviisorit ja coach’i, et rajada oma kool ja koolkond. Instituudi lõpetanud neljast lennust on välja kasvanud 60 ANSE standarditele vastavat sertifitseeritud superviisorit-coach’i. Instituudi suurim väärtus on meie tudengid ja vilistlased. 

Artiklite sarjas ”ISCI säravad tähed” on portreteerinud kooli vilistlasi II lennu lõpetanud superviisor ja coach Triin Tars.