ISCI III lennu vilistlane Juta Palmeri: „Elan oma unistust.“

Õnnestunud juhused

Minu teekond supervisiooni ja coachinguni ei ole olnud alati teadlike sammude jada, vaid rida õnnestunud valikutega juhuseid. Üks kõige suuremaid eeskujusid ja mentoreid mu elus on superviisor ja coach Arita Featherstone. Temaga kohtusin aastaid tagasi, kui olin kaotanud oma lapse. Tema ellukutsutud rahupaigast MTÜ Vaikuse Lapsed sain toetust ja jõudu, Arita oli minu tugiisik. Hiljem võtsin ühingu juhtimise temalt üle, kui ta Eestist ära kolis. Sel ajal ei mõistnud ma, mis on see, mida ta päriselt teeb, kuigi ta jagas oma kogemusi ja tegemisi minuga. Ma lihtsalt polnud veel valmis. Vajasin oma küpsemise aega ja võimalust oma küsimused ära küsida. Nüüd, aastaid hiljem, oleme kolleegid ja head sõbrad.

ISCI uks avanes minu jaoks siis, kui olin juba mõnda aega tööl tundnud rahutust, soovi oma töös ja elus midagi muuta – keskenduda inimeste toetamisele, töötada erinevate organisatsioonidega. Kui nägin sotsiaalmeedias kuulutust uue õppegrupi avamise kohta, taipasin kohe, et see on see. Mäletan oma eelintervjuust vaid seda, et ma olin nii veendunud, sedavõrd kindel oma soovis õppima asuda, et ju ei jäänud Kaidi Peetsil, kes mind intervjueeris, muud üle, kui start heaks kiita.

Turbulents

Kogu õpingute aeg oli kantud tugevast sisemisest motivatsioonist. Ja mulle meenuvad sisemised võitlused esimeselt paarilt õppesessioonilt, kus olin segaduses. Ma ei saanud mingit tagasisidet, kuidas mul läheb. Küsisin endalt, et kuidas see õppimine ometi käib? Minu varasemad õpiharjumused olid uppis, ISCI õppel polnud midagi ühist minu varasemate sotsiaaltöö ja ärijuhtimise õpingutega ülikoolis. Alles siis, kui mõistsin, et suurim õppimine tuleb enesereflektsioonist, vaibus mu sisemine turbulents ning sain aru, kuidas ma arenen.

Murdeline hetk õpingutes oli ühe konkreetse meetodiga seotud, kus lõime dialoogi järjest erinevate inimestega ning pärast sai igaüks jagada, kuidas end tundis, mis häiris, millega tekkis klapp. Tabasin, et ma pole lihtsalt tunnete virvarris, vaid olen teadlikult sellises olukorras. Sellest alates olen järjest paremini õppinud niiöelda näppu peale panema neile olukordadele, millel on mulle mõju. Näiteks täna, siin kohvikus häiris mind tohutult erkroheliseks võõbatud sein. Kes tuleb selle peale, et midagi niisugust üldse teha? Ajaloolises hoones võlvidega keldris? Kui olen teadlik, saan olukorda ka muuta. Ja vahetasime kohad, et näeksin aknast välja. Suurem teadlikkus ning selle kaudu paremate väljavaadete valimine on kindlasti märk õpitu heast omandamisest.

Tunnen, kuidas kogu õpingute aeg on mind isiksusena palju muutnud. Märkan, et muutunud on ka minu mõtteviis. See võib kõlada liiga lihtsalt, kuid mõistan nüüd paremini, kui erinevad on inimesed. Me tegutseme kõik siin ühel territooriumil, ent kõigil on käes erinev kaart, mille järgi navigeerida. Ja see arusaamine on nii coach’i töö, heade suhete kui inimeseks olemise alustala.

Hiilides kohale

Õpingute lõpusirgel otsustasin ära tulla oma pikalt peetud töökohast Swedbankis. Olin seal personalispetsialist IT valdkonnas, kõigi personaliprotsesside väljatöötamine oli minu teha. Võimalus olla osa eduka suurettevõtte toimimisest on minu jaoks oluliseks eelduseks, et juhte coach’ida. Olen juhtidega koos töötanud ja näinud, milliste küsimustega nad igapäevaselt kokku puutuvad, mõistan neid paremini.

Minu tänane töö tuli minuni hiilides. Võtsin kaheksaks kuuks aja maha, tegin projekte siin-seal. Nii sattusin Fontesesse. Et mida tähendab „hiilides“? Alguses oli meil kokkulepe, et toimetan ühe projektiga ning ühel päeval nädalas olen Fontese kontoris. Järgmistel kuudel lisandus Fonteses veedetud päevi, kuni aasta lõpuks avastasin end Fontesest juba iga päev. Olin kohale jõudnud. Tagasi vaadates oli hulljulge tükk tulla turvalisest suurettevõttest ära, ent mul oli see rahu ja julgus – ISCI kogukond andis mulle enesekindluse. Usu, et oskan, tean, suudan ja saan hakkama. See hoidiski mind. Suure leegiga läbipõleja ma pole.

Ma lihtsalt tundsin, et pean edasi liikuma, ning tegin seda.

Töö on mitmekesine – üksühele ja meeskondade coaching, koolitused, konsultatsiooniprojektid, personaliprotsesside väljatöötamine, kompetentsimudelid, juhtiprofiilide hindamised, et saada edutamistel ja värbamistel head pilti juhtide olemusest ja kogemusest. Minu lemmikteema on eestvedamise arendamine ja saan läbi alustavate juhtide koolitusprogrammi tuttavaks paljude oma juhikarjääri alguses olevate inimestega erinevatest ettevõtetest. Kuigi kogu minu töö pole supervisioon ja coaching, on selline mitmekesisus pigem hea – ainult üht tüüpi tegevusi teha pole tervislik. Konsultatsiooni- ja koolitustööd hoiavad mind coach’ina paremini vormis.

Rõhuasetused

Tööalaselt kasutan sageli sõna „coaching“ ja vähem „supervisioon“. Eraettevõtluses prevaleerib selgelt coaching. Siiski, sisulises mõttes on minu jaoks küsimus vaid rõhuasetuses. Coachingus on rohkem fookuses tulemuste saavutamine. Supervisioonis on aga rõhuasetus eelkõige inimesel tervikuna, tema vaimsel tervisel ja heaolul, mis ei tähenda sugugi, et seal poleks tulemuste saavutamist. Sõnakasutus sõltub ikka sellest, mis keelt klient minuga räägib. See, mida ta tegelikult vajab, selgub protsessi käigus. Toon lihtsa paralleeli kodu remontimisega – kes ütleb, et soovib vannitoa remonti, kes aga kodu ümber disainida. Tõenäoliselt võivad mõlemal juhul saada vannitoad remonditud ja kogu kodu uue näo. Coaching võib kujuneda supervisiooniks ning supervisioon coachinguks, või mentorluseks. Terminite teema paneb mind sageli muigama, sest neid kasutatakse võrdlemisi vabalt. Mulle endale meeldib ka see, kuidas Fontes on toonud coachingule lisaks mõiste „coaching pluss“, mis on coach’iv mentorlus, kus põhirõhk on coachingul, ent mentor toob oma isiksust ja kogemust protsessi juurde.

See, mis mind igapäevaselt mu töös toetab, on süsteemsus – miks, mida ja millal kasutada. Mul oli juba varasemalt ka mõningane pagas tööriistu, kuid tõeliselt kasutama õppisin neid alles ISCIs. Ma ei lenda hulljulgelt oma meetoditega peale, vaid võtan rohkem aega uurimiseks, miks asjad on nii, mida tegelikult on vaja, kuhu päriselt soovitakse jõuda. Igas meeskonnas või organisatsioonis on hulk aspekte, mis räägivad lugusid. Kasutan niiöelda mõttekaarte, et panna kokku tervikpilt sellest, milline on nende kultuur, protsessid, füüsiline keskkond, õhkkond, kui tegusad nad on, kas nad suhtlevad omavahel või on seadmetest sõltuvad. Iga teema on justkui omaette kaart, mida uurida.

See ongi, millest olen unistanud

Pisut ebaharilik, ent ülendav on mõelda, et olen oma töös professionaalne, hinnatud coach, superviisor, konsultant, koolitaja. Uued uksed, mida olen avanud, on Fontese meeskonnaanalüüsi edasi arendamine, alustava juhi koolitused, rahvusvahelised projektid, ingliskeelsed koolitused ja  coachingud, IT firmadega koostöö, paljude erinevate organisatsioonidega koostöö. See ongi, millest olen unistanud.

Aeg ja mitmekesisus liimivad meid kokku 

Meie, ISCIkad, oleme unikaalsed. Meie eripära on ühtehoidev, kokkukasvanud kogukond.

Õpingute alguses tundsin, justkui oleksin sattunud mõnda erilisse sekti, kellel on oma kultuur ja kombed, oma keel. Nautisin sellesse kuulumist. Olin alati kohal ja ootasin järgmist kohtumist. Iga inimene on nii eripärane, ent oleme nii ühtsed. Ei ole vaja palju pead murda, et mõista, miks – meie väljaõpe oli nii pikk, et kasvasime koos. See on oluline eelis võrreldes nädalavahetusekursustega, kus on küll tore uusi tuttavaid ja oskusi saada, ent kogukonnatunnet see ei anna.

Aeg ja mitmekesisus liimivad meid kokku. Meie õpe on olnud valdkondade ülene ja interdistsiplinaarne. On skeptikuid, kes leiavad, et liiga lai põhi ei anna häid võimalusi millegi konkreetsega tegeleda. Mina nii ei arva. Olen saanud õppes proovida erinevaid meetodeid, niiöelda maitsta siit-sealt, ning ise edasi uurida, et leida enda jaoks just see, millele hiljem spetsialiseeruda. Ma saan eri lähenemisviise ja metoodikaid kombineerida. Meil pole piire ees.

Imetlen ISCI tegijaid – nad üllatavad mind iga kord oma professionaalsuse, pühendumuse ja tarkusega. Usun, et ISCI põhiolemus jääb ka järgmisel kümnendil samaks, et traditsioonid jäävad, ent juurde tuleb vilistlastest uus põlvkond õpetajaid, õppijate mentoreid, õppesuperviisoreid. Mõistagi näen iseennast ka nende seas. Ootan, et ISCI õpe saaks järgmise kümne aasta jooksul juurde täiendavaid akrediteeringuid, uusi õppekavasid uutele tulijatele ja vilistlastele. Mul pole vähimatki kahtlust, et nad jätkavad.

Isegi, kui kõik lõpetanud ei hakka põhitöös superviisoriteks-coach’ideks, on maailm saanud meie kõigi näol juurde hulga tähelepanelikumaid, hoolivamaid, teadlikumaid ja tervemaid inimesi.

Mõnusat sisemist indu soovin neile, meile, teile, kõikideks järgmisteks kümneteks!

—–

Sel sügisel täitus 10 aastat ISCI – International Supervision and Coaching Institute rajamisest. Ajast, mil kogunesid 11 superviisorit ja coach’i, et rajada oma kool ja koolkond. Instituudi lõpetanud neljast lennust on välja kasvanud 60 ANSE standarditele vastavat sertifitseeritud superviisorit-coachi. Instituudi suurim väärtus on meie tudengid ja vilistlased.

Artiklite sarjas”ISCI säravad tähed” on portreteerinud kooli vilistlasi II lennu lõpetanud superviisor ja coach Triin Tars.

Loe ka teisi lugusid siit.