ISCI I lennu vilistlane Jane Väli: „Ma näen sinus peituvat suurepärasust!“

Võilille ebemed

Minu jaoks oluline verstapost oli aastal 1995-96, kui olin läinud hääletades Šveitsi, et aru saada, kelleks ja milleks ma olen. Seal nägin ma esimest korda pargis playbacki – spontaansustearit, millest sai hiljem minu elus oluline osa. St Galleni Ülikoolis nägin esmakordselt coach’ivat vestlust juhi ja töötaja vahel. See oli toetav, ääretult mõistev ja lahendusi mitte väljaütlev. Mul tekkis tunne, et see ei ole lihtsalt inimeste loomulik suhtlusviis, vaid et see on mingi meetod. Kui uurisin, mis see on, sain vastuseks, et “no ma kasutasin siin neid superviisori tehnikaid” – ja see oli mulle taas täiesti võõras sõna. Praegu tagasi mõeldes olid supervisiooni ja coachingu seemed nagu võilille ebemed õhus hõljumas. Umbes sel ajal hakkasin Eestis otsima midagi, mis oleks üles ehitatud loovusele. Kus saaks õppida spontaansust ja õppida kohanema situatsioonides uuel viisil. Ma usun, et muutus, mida inimene ise teeb, on kõige suurem täht tema elukaarel üldse. Ja muutused teevad inimese rikkaks. Hakkasin õppima erinevaid nõustamisi, otsides viisi ja vaadet. 

Veel enne, kui võililleseeme maha kukkuda sai, töötasin Tartu Nõustamis- ja Kriisiabikeskuse juures usaldustelefonis, seal sain tuttavaks Mari Saari, Aita Keerbergi ja veel paljude selle valdkonna inimestega. Ja olles nendega ühistes võrgustikes, hakkasid õiged asjad juhtuma. Ühel hetkel olin otsustanud, et minust saab suhtlemistreener. Mulle oli väga oluline, et sellel asjal, mida õpin, on selge, mõõdetav tulemus ja seda aktsepteeritakse. Panin lauale erinevad väljaõppe võimalused, kõrvutades õpetajaid, kelle õpilane soovisin olla, programmilist sisukust aga ka lõpptulemust. Mind huvitas, kuidas on programmi autorid määratlenud ka väljaõppe lõpptulemuse ja kas see on laiemalt Eestis/Euroopas aktsepteeritud. Millistele kvaliteedinõuetele lubatakse turul vastata. Selge oli mulle ka see, et gruppidega tööl on vägi sees ning juhtimisel ja juhtidel on oma meeskondades suur mõju (nii positiivne kui negatiivne). Minu teine armastus on hariduse valdkond. Nii et kui polnuks juhtimist, võinuks ma sattuda hoopis haridusse.

Käisin mitmetel eelintervjuudel siin-seal ja mõtlesin, et näe, nemad valivad mind aga samal ajal valin mina ka neid. ISCI intervjuul küsiti õigeid asju. Mari oli minu üks õppejõududest, juba paar aastat olin tema ja teiste käest uurinud, et millal ükskord väljaõpe alustab. Imelik mõelda, et kooli ju siis veel polnudki. Olin esimene lend.

Erksad värvid ja lõhnad

Õpingute aeg seostub mul justkui peojärgse hommikuga, kui pidu on veninud pikale ja hoog on veel võimsalt sees, ent siis saabub hommik. Kõik värvid lähevad erksaks ja lõhnad selgeks. Natuke on paha olla, pea käib ringi, vahel iiveldab – tudengina juhtus mõnikord nii. Aga nali naljaks – meeled läksid õpingute ajal nii tundlikuks ja puhtaks, et ma ei tahtnud isegi poolt pokaali veini. Tajusin, et see tuleb loorina minu ja inimeste vahele ning teeb mind kurdiks, pimedaks ja tundetuks – ma ei vajanud ega talunud seda. Mind valdasid katarsiselaadsed emotsioonid. Kaine ja selge maailm toob muidugi ka välja kõike, mis pole mugav. Üleüldse kasvas oma kehast ja tervisest lugupidamine märkimisväärselt.

Praegu õpin psühhodraamat ja mulle meeldib Vahur Murutari ütlus, et ega psühhodraamat pole vaja õppida selleks, et saada lavastajaks, vaid sinna võib ka lihtsalt katarsist otsima minna. Ma ei läinud katarsist otsima ISCIsse, kuid see tuli kaasa – avaruse ja refleksioonidega, mida need inimesed seal väljaõppes pakkusid. Ja sellest tekib sõltuvus kogeda seda üha uuesti. 

Need on olnud paremaks inimeseks saamise õpingud. Minuga hakkas toimuma midagi, mida ma ei läinud sinna otseselt püüdma – minust sai parem ema, kindlasti parem partner. Ma arvan, et olen oma vanematele palju ausam tütar. Paljud suhted läksid adekvaatsemaks – enne negatiivsed suhted tasakaalustusid positiivseks ja üle idealiseeritud suhted said realistlikuma sisu. Mulle tuli rohkem meelde, kellena ma sündisin, milline ma olen. Mulle meenusid minu sisemise plika kleidimustrid ja patsikummid. See aitab olla ehedam. 

Ma näen Sinus peituvat suurepärasust

Ma ei tea, milline ma oleksin siis, kui ma poleks õppinud. Paljud asjad tulevad ju ka kogemuse ja vanusega. Kuid tajun, kuidas minu mõistmisväli on avardunud. 

Üks mu kolleeg ütles, et ta teeb teistele seda, mida ta soovib, et talle tehakse. Tabasin, et mul pole aimugi, mida teised tahavad, ja vahel ka seda, mida ise tahan. Väljaõpe lõi selgelt arusaama, mis on minu bioloogiline materjal ja mida ma ei soovi üle kanda teistele. Püüan vaadata vähem inimesi pilguga, kui sarnased nad minule on, vaid kui erinevad nad minust on. Mulle meeldib Nepaali tervitus, mida inimesed tänavatel ütlevad. Nad ütlevad seda nii sellele, kes varastas ära ta kapsad või piilub tema naist või on muidu paskaak tänaval, kui ka sellele, keda nad armastavad, jumaldavad, hindavad: “Tashi delek”. Kuigi otsetõlget sellel pole, võiks see tähendada eesti keeles: “Ma näen sinus peituvat suurepärasust.” 

Mind on päris raske eksitada sellega, et keegi on õigem kui keegi teine, parem kui teine, et üks osapool on konfliktis õigemini käitunud. Olen õppinud ära kuulama igaüht ning usun siiralt, et iga inimene soovib olla mõistetud. Armastan avaramalt ja püüan iga inimest vaadata nii, et näha temas peituvat suurepärasust.

Mulle väga meeldib proovida, nii et iga väljaõppemooduli järel tulid minu töösse harjutused ja meetodid. Minu juhiroll arenes sel ajal väga palju ning minu meeskond on mulle ka selle kohta tagasisidet andnud – olin alati tulles veidi uutmoodi ja see neile meeldis.

Nende tehtud vead on mulle nagu magustoit

Võrreldes õpingute ajaga on mu tööalane profiil Töötukassas pisut muutunud – olen juht, õpetan keskastmejuhtidele coach’ivat juhtimist, Tartu Ülikoolis tudengitele sotsiaalset heaolu ja mul on ka erapraksis. Tunnen, et saan juhina ise vahetut kogemust, samal ajal reflekteerida, superviseerida ja coach’ida – see on ratas, millega mulle sõita meeldib. Mu meeskonnas on 80 inimest. Kõigiga üksühele igapäevaselt vestelda ma ei jõua, kuid oma vahetu 8-liikmelise valdkonnajuhtide meeskonnaga küll. Üksühele kohtumised on kindlasti kõige tugevam juhtimistööriist. Minu ülesanne on oma inimesi jõustada, nendega ühist väärtusruumi luua. Mul on kogemus, kui vägevaid asju saab teha, kui sul on inimesed, keda usaldad. Usaldan neid isegi nii palju, et nende tehtud vead on mulle nagu magustoit. Naudin seda, et nad julgevad proovida ja katsetada, ka eksida. Tagasi vaadates olen astunud julgeid samme – mulle on olnud südameasjaks tuua meie organisatsiooni sisse coaching ja supervisioon. Minu oma osakond oli esimene, kes sai võimaluse grupisupervisioonideks. Lootsin südames, et nad saavad hea elamuse.  

Üks lemmikosa sellest tööst on Töötukassa juhtide arendamine. Teeme juhtide baaskoolitust, kus minu kanda on coach’ivate juhtimisvõtete moodul. Naudin seda kogu hingest. Ja eriti just seetõttu, et tundes organisatsiooni näen juba ette, millist mõju see hakkab andma meie organisatsioonile ja inimestele. Minus on järjest rohkem julgust luua oma meetodeid, mitte lihtsalt kasutada teiste omi. Ma ei olnud kunagi enne välja töötanud ühtegi arenguprogrammi. Oma organisatsioonis on see julgus tekkinud, et luua ise.

Igapäevatöös on üks mu lemmiktööriistadest GROW-mudel. Kuigi seda meetodit tundsin juba ammu, oli see nagu tuuleõhk, mis mind ei puudutanud. Vähe on neid meetodeid, mis on loodud praktikutelt õppides ja see on ilmselgelt ka põhjus, miks see mudel töötab. Alles ISCI õppes sai see tõeliselt minu omaks ja kasutan seda töös palju. Siiski, olen järjest enam hakanud pöörama rõhku tulemuslikkuse mõistmisele. Mind enam ei rahulda teadmine, et saame coachingu mõjust aru vaid kvalitatiivse uuringuga. Näen, et seda saab selgete mõõdikutega mõõta. Nii et ühe olulise ja ehk kõige väärtuslikuma etapina olen GROW mudelisse lisanud „M“ – mõõtmise ja hindamise. 

Erapraksise töö on mõnevõrra erinev igapäevatööst Töötukassas – mul on mõned pikaajalised individuaalkliendid, grupi- ja meeskonnacoachingud iduettevõtetes. Olen teinud koostööd Tartu Ülikooli ettevõtlus-ja innovatsioonikeskusest hoo saanud alustavate ettevõtjatega. Peamiselt tegelen teambuidingu, koostöö ja juhtimise teemadega. Eriti meeldivad mulle tööd, kus on vaja koostööd tegema panna ühe organisatsiooni erinevad üksused, erinevad juhid. Lisaks osalen ka haridusjuhtide mentorprogrammis, kus olen mentoriks ühele koolijuhile. Mentorluses kasutan palju coach’ivaid töövõtteid ja seal on vähem supervisiooni. Erapraksises ma kindlasti pole mentor, seal hoian juhtimiseksperti puuris kinni. Erapraksis on pigem supervisioonilõhnaline. Kuigi supervisioon ja coaching käivad minu jaoks sageli koos, on selgelt eraldiseisvad mentorlus ja teraapia.

Ja kuigi erapraksises võiksin teha oluliselt rohkem, siis pigem jagan töid kolleegidele ära, kui et loobuksin oma praeguseks põhitööst – selle töö tähendus on mulle väga suur.

Satun aegajalt avalikele lavadele ja paneelidesse. Coachingu konverentsi modereerimisel ja järgmisel aastal samal konverentsil töötuba tehes tundsin erilist rõõmu selle üle, et eri koolkondadest tulnud eksperdid olid loomas ühist mõtteruumi ja üksteise aktsepteerimist. See, et me teeme omavahel koostööd ja oleme võimelised väga suuri asju korda saatma, liigutab mind.

Jonn

Meid, ISCIkaid, ühendab jonn. See on eriline seltskond – mõni on kratt, mõni nagu jonnipunn, mõni armastuse jumalanna, mõni hullumeelne leiutaja, mõni on kaugemal, mõni lähemal. Mulle meeldib, et julgetakse olla autentsed. Minu jaoks on oluline, et see, mida õpetatakse, selline ka ollakse. Et sõnad ja elustiil ei lähe lahku. ISCIs on palju neid inimesi, kes ongi sellised nagu nad õpetavad. Mulle meeldib, et on erimeelsusi, vaidlusi. ehedust. ISCI loob turvalisust suhetesse ja usku, et kõike on võimalik parandada. See on nagu taskulamp, mis on natuke tugevama valgusega kui minu enda või minu organisatsiooni valgus. Ja mis antakse minu kätte uute nurkade valgustamiseks.

Kui mõtlen tuleviku peale, siis organisatsiooniteooria järgi midagi head tulemas ei ole /naerab/. Kindlasti on ISCI suureks väljakutseks uute inimeste vastuvõtmine, uue tulemise lubamine, julgus liita endaga ainult endast targemaid inimesi. 

Mul on unistus, et kõik minu meeskonda tulevad juhid võiksid olla õppinud ISCIs või vähemalt käinud mõnel pikemal coachingu/supervisiooni väljaõppel. Soovin, et ISCIl oleks jaksu algatada uusi väljaõppeid ning mitte mõelda, kas ja kui palju superviisoreid/coach’e meil vaja on, vaid usku, et neid oskusi peavad juhid viima oma igapäevapraktikasse. Äge oleks, kui ISCIst kasvaks välja maailma tasemel säravaid tähti, keda rahvusvahelistel konverentsidel esinemas näeme. ISCI võiks võtta ka veduri rolli virtuaalsete coachingute ja supervisioonide õpetamisel, et kasvatada kaugtöö kvaliteeti ning teha rahvusvaheline turg paremini kättesaadavaks. 

Aga siiski, ISCI, kui oleksid julgem, mida sa siis veel teeksid?

—–

Sel sügisel täitub 10 aastat ISCI – International Supervision and Coaching Institute rajamisest. Ajast, mil kogunesid 11 superviisorit ja coach’i, et rajada oma kool ja koolkond. Instituudi lõpetanud neljast lennust on välja kasvanud 60 ANSE standarditele vastavat sertifitseeritud superviisorit-coachi. Instituudi suurim väärtus on meie tudengid ja vilistlased.

Artiklite sarjas”ISCI säravad tähed” on portreteerinud kooli vilistlasi II lennu lõpetanud superviisor ja coach Triin Tars.