ISCI õppejõud Piret Bristol: Mul ei ole vettehüppamisega olnud elus suuri muresid
See oli minu sees juba palju varem
Kui küsid, millal sai minust superviisor/coach, saan vastata kahtpidi – sisuliselt ja vormiliselt on minu minevikus kaks erinevat hetke, mis seda illustreerivad. Kui mõtlen oma koolitajatööle, siis praegu näen ja tean, kui palju kasutasin juba siis, supervisiooni tundmata, neidsamu õpetamisviise. See oli minu sees juba palju-palju varem kui seda õppima asusin. Aga toona telliti koolitusi. Muutus õpetamismeetodites toimus, kui hakkasin koos hea kolleegi Ülo Vihmaga tegema meeskonnakoolitusi, kus kasutasime erinevaid aktiivõppemeetodeid.
Mind valdas õudne hirm
See tuli ammu enne mu ellu, kui sain koolitajaks. Olin ülikooli lõpetanud ja juba töötasin, kui Tallinna Ülikoolis hakati õpetama koolinõustajaid. Sinna oli integreeritud ka gestaltteraapia moodul, mida andis meile psühholoog Henn Mikkin. Tema oli käinud koos psühhoanalüütik Ants Parktaliga ühel koolitusel või konverentsil välismaal, nii et Henn juba teadis, mis asi on gestalt. Mäletan, et sisuliselt me küll istusime mitu päeva liikumatult toolil ja tõeliselt raske oli. Kui koolitus lõppes, olid meie kursuse juhendajad Marina Meigas (praegu Eberth) ja Tiiu Meres juba ühenduses gestaltteraapia instituudiga (Gestalt Institute of Scandinavia) Taanist. Nood olid Eestisse tulemas ja komplekteerisid õppegruppi. Käisin minagi intervjuul. Märkamatult olin ma jõudnud läbi koolinõustajate õppe gestaltteraapia õppesse.
Kartsin hullult teraapiagruppi minekut, tagasi vaadates võin öelda, et hirm oli iseenda luukerede ees. Õppimine käis nii, et esimene aasta oli sinu isiklik teraapia grupis, teisel aastal olid isiklik assistent grupiterapeudile, kolmandal aastal ise terapeudiks ühele grupile ning neljas aasta oli supervisiooniaasta. Terve aasta vältel praktiseerisin supervisiooni, mis tähendas grupiga töötava õppur-terapeudi superviseerimist. Proovisime jäljendada meid õpetavaid terapeute. Väärt õppimised olid, kuidas gruppi sisse minna, katkestada töö, kuidas rääkida ära, mida märkan grupis. See oli väljaõppe orgaaniline osa. Pidid olema see, kes tuleb, katkestab, peegeldab ja võib vajadusel olla ka jõuline.
Suur osa õppest toimus Nelijärvel, kus on aset leidnud nii mõnigi gestaltteraapia koolitusest pärit polaarsuste pidu ka nüüd ISCI õppuritel.
Läbisin väljaõppe, tegin ära eksami. Aga lisaks oli vaja lõputöö kirjutada, milleks mul enam motivatsiooni polnud. Kursus oli väga intensiivne ja alati mitte väga toetaval moel. Ma ei teinudki oma lõputööd ära. Nii et tuleb ausalt öelda, et ma polegi tunnistuse järgi terapeut.
„Mingi Achim käib Eestis“
Gestaltteraapias olin kokku puutunud tänaste heade kolleegide Kaupo Saue, Karin Londoni, Ester Väljaotsa ja Mari Saariga. Nende kaudu jõudis minuni teadmine, et „mingi Achim käib Eestis“ (toim Achim Fritzsche). Kui üldse tahaksin midagi veel õppida, siis sellelt mehelt, mõtlesin. Ilmselt sellepärast, et ta oli välismaalane. Janunesin tol ajal laiema maailmapildi järele, kui seda Eesti pakkus. Küsimus ei olnud, kas minna, vaid millal minna. Tiina Merkuljeva, Kaupo Saue, Karin London, Triin Vana ja Inge Tael olid juba kursusel kirjas aga mina otsustasin, et laste kõrvalt kooli veel ei lähe. Mõtlesin ikka, et las poisid lõpetavad omad koolid ära, siis on minu kord.
Achim tegi gruppe harva – ta võttis ühe grupi ja läks sellega lõpuni, alles siis alustas järgmist, nii et oma aega tuli hästi planeerida. Kui lõpuks õppima läksin, punnisin kõvasti Achimile vastu: „Mida mul siit veel õppida on? Miks see nii kaua kestma peab?“
Olin sageli vastupanus ja Achimile ma ilmselt kerge õpilane ei olnud. Aga katkestada mul mõttes ei olnud, olin alguses otsustanud, et seekord lõpetan diplomiga. Nii ka läks.
Mul ei ole vettehüppamisega olnud elus suuri muresid. Või kui, siis vaid Egiptuses sukeldumiskursusel akvalangiga esimest korda avamerre astudes – siis kogusin end pikalt. Kui Ester oli Achimi juures superviisori väljaõppe saanud, kutsus ta mind koos endaga Tallinna Linnavalitsuse sotsiaalhoolekandeosakonda sealsele meeskonnale supervisioone tegema. Selles protsessis osales ka Kaupo. Sellesse vette hüppasin julgelt ja põnev oli seal „ujuda“.
Kasutasin kõiki oma eelnevalt omandatud grupitöö oskusi. Inimesed ju tahtsid lihtsalt rääkida, tahtsid oma asju selgemaks saada, tahtsid jõustamist ja natuke lõbustamist ka. Tegime, kuidas oskasime. Ei saa öelda, et me oleksime olnud väga teadlikud refleksiooniprotsessi suunajad. Ei ole kaugeltki võrreldav, kuidas me praegu refleksiooni õpime ja õpetame, järjest parema eneserefleksiooni poole püüdleme.
Ametilt koolitajaks
Kui töötasin Vanalinna Hariduskolleegiumis, kutsuti mind Avatud Eesti Fondi õpetajatele suunatud Shapiro konfliktilahenduse ja vahendamisoskuste programmi, mille sihtgrupiks olid õpetajad. Käisime Ungaris Budapestis koolitusel nädal aega, siis hakkasime seda ise õpetajatele edasi õpetama. Avatud Eesti Fond tõlkis selle programmi käsiraamatud ka eesti keelde. Usun, et nii mõneski kooliraamatukogus on need raamatud veel alles.
Mõned aastad hiljem avastasin ajalehes töökuulutuse – „EKE Ariko otsib koolitajaid“. Käisin vestlusel ja mind võeti hästi vastu. Töötasin sel ajal VHK muusikamajas ning rääkisin hästi vaimustunult seal toimuvast tantsuklubist ja folklooritundidest. Üks minu intervjueerijaist oli samuti rahvatantsust vaimustatud ja et meil omavahel hea klapp tekkis, võis kaasa aidata minu töölevõtmisele koolitajana. Koolitajaoskusi mul ju eriti veel polnud. Arikos hakkasin päris tõsiseid koolitusi tegema juhtidele ja meeskondadele. Taas õppisin igapäevaselt praktiseerides suurepärase mentori Toomas Takjase käe all.
Erinevad mälupildid ISCIst
Meil on ISCI alguse osas teiste õppejõududega erinevad mälupildid. Eks see sõltu sellest, kus kellegi fookus parasjagu oli. Ent minu mälestus on, et olin astunud ESCÜsse (Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühing) ning meieni oli jõudnud info, et Achim ei alusta enam uut väljaõppegruppi. Ühel koosolekul arutasime, et peame ikka Eestis õpetamist jätkama. Mul on selline mälupilt, kus istume ringis ja tõuseme siis kõik püsti. Seejärel kõik need, kes soovivad hakata õpetama, astuvad sammu ette. Ma mäletan isegi seda, kuidas mõni inimene välja nägi. Aga ma ei mäleta päriselt, miks mina sammu ette astusin. Ju see uude vette kargamine mind taaskord tõmbas. Hakkasime õhinapõhiselt arutelusid pidama ja kooli looma.
Nime üle arutades jäi sõelale: „Las olla pealegi kohmakas ingliskeelne nimi, tahamegi ju rahvusvahelist võrgustikku luua!“
Põnev, kirglik ja intensiivne
Võimas, äge projekt oli ISCI oma alguses. Olin nõus mida tahes sinna sisse panema. Tohutu suur kirg kannustas mind. Kõik ei läinud kohe ladusalt, oli ka vaidlusi, mõnedes aruteludes oleksin ehk võinud tasakaalukamalt osaleda. Minus on päris omajagu võitlusvaimu, mida ikka taltsutama pean. Kui kõik emotsioonid lendu lased, võib see ka lõhkuda. Kõik see – koduleht, juriidilise keha registreerimine, õppekava loomine – oli tõeliselt põnev, kirglik ja intensiivne töö. Absoluutselt vabatahtlik seejuures, sest polnud veel väljaõpet, mis oleks kuidagi tehtud pingutust katnud. Ausalt öeldes, ei tulnud pähegi, et tahaks mingit raha saada selle eest. Tegime ISCIt kire ja põlemisega.
Keeruline oli leida parim viis esimese kursuse põhiõppejõudude valimiseks – meid oli siiski 11 loojat, kuid õppejõudusid oli kursuse peale plaanitud vaid kolm. See oli ju tegelikult teada, et kõik korraga ei saa. Aga ikkagi…
Ja nad tulid meie juurde
Tohutult hingeminev oli esimese kursuse avamine. Grupp täitus hästi. Alustasime Nõmme talus Kallavere külje all. Milline hetk – ilus, emotsionaalne, eriline. Uskumatu tänutunne, et inimesed meid usaldasid.
Ja see Nõmme talus alanud teekond läheb järjest ägedamaks. Startisime äsja oma kaheksanda kursusega. Aupaklikkusest jääb hing kinni, kui uusi õppureid vastu võtame – meie juurde tahavad õppima tulla küpsed oma eriala kõvad tegijad.
Mari Saari ja Tiina Merkuljevaga olime esimese kursuse põhiõppejõud. Kunagi enne polnud me ju koos midagi sellist teinud. Kerge ei olnud, aga lõppu me jõudsime. Oli ka omavahelisi nügimisi, väikesi põrkumisi ja vaidlusi õppemooduli planeerimisel ja juhtimisel – kuidas edasi minna, kes mida teeb, milliseid õppemeetodeid kasutada? Olime ju „valmis“ inimesed oma kogemuste ja taustadega. Kuid vastastikune lugupidamine aitas meil üksteise erinevuste ja isiksuslike mitmekesisustega hästi toime tulla.
Kel ere leek, see põleb… läbi?
Hulk aastaid mõtlesin, et jätkan sedasama sama kirglikul moel. Aga elu kinkis võimaluse astuda veidi eemale ja vaadata toimuvat pisut kõrvalt. Tunnen, et olen rahunenud ja lasen asjadel omasoodu liikuda. Kui tundub, et mingi projekt ei lähe tööle, siis mõtlen, et võibolla pole üldse õige aeg, et see asi juhtuks. Olen ise kümne aastaga muutunud – usun, et tasakaalukamaks. Tohutu emotsionaalsusega põled läbi. See, kel ere leek, põletab end lõpuks läbi.
Naudin ISCIs õpetades muuhulgas ka seda, et saan uuele ringile minna – alustasime kolleegide Tiina ning Triinuga uut psühhosotsiaalse suunaga väljaõpet, mis on minu jaoks juba neljas. Ja kui esimestel aastatel olid meie koostöösuhted õpetades pisut nurgelised, siis praeguseks oleme koos töötades nurgad maha lihvinud ning saavutanud voolavuse ja paindlikkuse. Meil on aegajalt eriarvamusi, ent diskuteerime need läbi, teeme ühise otsuse ja läheme edasi.
Minu jaoks on tuliselt tähtsad olnud alati eetika ja väärtused. Olen saanud küll ja küll õppida olukordadest, kui need lähevad vastuollu kellegi teise sisemise eetika ja väärtustega. Praegu tunnen, et see pole enam esimene vajadus. Pigem on olulisem töö sisu, et anname seda, mis meil on, parimal ja kvaliteetseimal viisil. Samal ajal õpime nendelt suurepärastelt inimestelt.
Ainult südamega näed hästi
Oleme üksteise jaoks mitte oma oskuste, vaid eelkõige inimestena. Kui mul on mingid oskused, mille kasutamise universum on mulle usaldanud, siis ei eelda ma, et minu juurde tulnud inimene otsiks neid kompetentse. Ma ei tea, kas pean olema superviisor, coach, konsultant, nõustaja või keegi teine. Ma ei tea, mida see inimene tahab. Aga ta on usaldanud mind, ma olen tema jaoks, temaga koos just nii nagu tal on vaja. Lasen olla.
Oluline on elada seda, mida õpetad. Sest õpetada saab seda, mida elad.
Väikeselt printsilt õppimine
„Ainult südamega näed hästi.“
(Antoine de Saint-Exupéry „Väike prints“)
„Väike Prints“ on üks mu lemmikraamatutest. On raamatuid, mida võib lõputu arv kordi lugeda ja kunagi ei hakka igav. Niisamuti on lugu endasse vaatamisega – ka see ei võimalda iial igavust tunda.
Oleme koos oma õppuritega sügavalt endasse vaadanud, meie ega nemad pole enam needsamad inimesed, kes olime kursust alustades. Aga ma ei ole kunagi tahtnud kellegi vundamenti kõigutada – majad on ikka jäänud paika, kuid ruume on ümber kujundatud ja mööblit ringi tõstetud.
Ma tahaks loota, et tolerantsus ja mitteteadja positsioon on need oskused, mille nad meilt, oma õpetajailt võtavad. Et nad lähevad puhta lehena nende juurde, kelle juurde on neil võimalus sattuda. Ja võtavad endaga ka tagasinõjatumise oskuse, mis on süsteemse lähenemise üks oluline põhimõte (lean back). Et ei tormaks aitama. Et aitaja vari oleks selgelt läbi töötatud, et nad jälgiksid seda teadlikult. Kui sisemine hoiak on paigas, hakkavadki asjad juhtuma.
Ole kasulik, mitte abistav (be useful, not helpful).
Rohkem introvertne täiskasvanu
Olen tänu oma õpilastele saanud rohkem kontakti oma sisemise introverdiga. Ehk enne kui ütled, mõtled. Täiskasvanu tasandilt suhtlust olen saanud oma õppuritega palju õppida.
Mu soov on, et ma saaks olla kaua ISCIga kaasas. Kui lugesin raamatut edukast vananemisest, andis neuropsühholoogist autor selge soovituse – ära jää kunagi pensionile. Olen seda meelt olnud juba ammu. Kui 2002. aastal lõin oma ettevõtte ja otsustasin, et mul ühtegi ülemust ei hakka enam olema ja tegutsen omapäi, siis nii see ongi olnud. See annab mulle võimaluse pensionäri rollist loobuda.
Unistus suurest rahvusvahelisest koolist
Mul on usku, et ISCI saaks olla riigi tasandil partneriks. Et teeksime olulisi asju Eesti inimeste jaoks.
Ja et veel jõulisemalt laieneksime ka väljapoole Eestit. Läti ja Leedu on meile juba tuttavad, sealsetes väljaõpetes oleme saanud kaasas olla. Juba teiste riikide kultuur on väga õpetlik – mida inimesed arvavad ja usuvad, millised on legendid ja müüdid. Kuidas sama asi toimib teises kultuuriruumis erinevalt. Rahvusvaheline koostöö teiste erialaorganisatsioonidega saab alati ja kindlasti kasvada, näiteks erinevate ülikoolide ja instituutidega, ANSEga.
Mõtlen ikkagi magistriprogrammist ja võibolla koostöös mõne Skandinaavia või Kesk-Euroopa ülikooliga. Ja mida suuremaks kasvame, seda selgemaks muutub vajadus selgema struktuuri järele, vabatahtlikkusest väljumise järele. Mõõdukalt õhinapõhisust ja parajas annuses konservatiivsust, et stabiilselt edasi areneda suureks ja suurepäraseks kooliks.
Täna on meil juba olemas oma kogukond, oma vilistlased. Ühel päeval on meie kogukond aga nii suur, et vilistlaste kokkutulekuks vajame Alexela kontserdisaali.
Vot selline kool ja sellised unistused.
—–
- a sügisel täitus 10 aastat ISCI – International Supervision and Coaching Institute rajamisest. Ajast, mil kogunesid 11 superviisorit ja coach‘i, et rajada oma kool ja koolkond. Instituudi lõpetanud neljast lennust on välja kasvanud 60 ANSE standarditele vastavat sertifitseeritud superviisorit-coach’i. Instituudi suurim väärtus on meie tudengid ja vilistlased.
Artiklite sarjas ”ISCI säravad tähed” on portreteerinud kooli vilistlasi II lennu lõpetanud superviisor ja coach Triin Tars.