ISCI õppejõud Tiina Merkuljeva: Olen tänulik, et olete mind inspireerinud ja kaasa kutsunud

Koolitaja ja õmbleja, eripedagoog ja personalispetsialist

Juba mu vanaema ütles, et õppida tuleb selline amet, mis leiva lauale toob. Nii olin õppinud Tallinnas naiste- ja lasterõivaste õmblemist ja selle oskuse abil sain nutikalt teenida lisaraha juba 80ndate lõpus. Ülikoolihariduselt olen aga eripedagoog, täpsemini logopeed ning töötasin enne kõike seda oma erialal Tartus ühes erikoolis.

Kui Eesti iseseisvus, lõi mu abikaasa optikaettevõtte, mis tootis prilliklaase ja importis välismaiseid prilliraame. Kui jõustus esimene tööseadus, oli vaja kõigi töötajatega esmakordselt sõlmida töölepingud. Mu abikaasa palus, et aitaksin ta ettevõttes kõigi töötajatega lepingud sõlmida. Seal töötas koos tootmise ja müügiga kokku ca 75 inimest. Nii sai minust ootamatult personalitöötaja. 

Ühel hetkel taipasin, et peame oma inimesi koolitama. Esimese koolituse tegi koolitaja Kaupo Saue. Tutvusime Kaupoga (vist 1994) läbi ühe pisikese Postimehes ilmunud reklaamnupukese. Seal oli kirjas midagi sellist, et „teeme müügi-videokoolitust, tehnika toome ise kohale“. Ja pisike telefoninumber seal all.

Aastaid hiljem lõin oma koolitusettevõtte, kuid siis mul endal veel ettevalmistust koolitajatööks polnud ning keskendusin rohkem korraldamisele. Suured ettevõtted nagu Mercuri ja Invicta olid juba olemas, kuid Tartu poolel justkui kedagi polnud. 1998. aastal otsustasin kutsuda Kaupo enda ettevõttesse koolitajaks. Kaupo soovitas, et võiksime kaasata ka Karin Londoni. Nii et meie võrgustik tekkis juba ammu aega tagasi.

Ja umbes samal ajal sain ka teada, et on olemas veel üks koolitusfirma Dictum, mis on Signe Vesso ettevõtmine. Ilmselt tegutsesime omavahel konkurentidena, sest Signe tegi ka müügi- ja teeninduskoolitusi ning elas tollal Tartus, kuid me ei puutunud omavahel üldse kokku.

Olen olnud üpris ettevõtlik multitalent, kui tagasi vaadata.

Mis sa arvad, kas tuleksid ka?

See ei olnud juhus, et sattusin supervisiooni õppima. Mitte midagi juhuslikku ei ole elus olemas. 

Elu on mind kokku viinud inspireerivate inimestega, kes on olnud teenäitajaks. Muidugi olen otsused ise vastu võtnud, kuulates oma südant. Karin London viis mind kokku psühhodraamaga. Kui olin järjekordse terapeudiksami sooritanud, tahtsin pausi võtta ja kõike õpitut „seedida“. Aga siis, mu hea sõber ja psühhodraama õpingukaaslane Maie Oblikas küsis, kas ma tahaksin tulla superviisori väljaõppesse: „Meil juba grupp käib ja oleks tõeliselt tore, kui sa ka liituksid sellega. Meie õpetaja on Achim Fritzsche. Ja grupis on mõned vabad kohad.“ 

Sel hetkel olin sellises kohas, kus tundsin, et vajan midagi psühhodraama kõrvale lisaks. Mul oli suur küsimus, mida ma selle psühhodraamaga õigupoolest Eestis ära saan teha? Kuidas ja kus seda kasutada ja millega kombineerida? Ja lisaks, soovisin õppida meesõpetaja käe all. Olid ju minu teraapiaõpetajateks olnud peamiselt naised. 

Justnagu naeri sikutamine

„Kui palju neid vabu kohti teil siis on?“ 

– „Noh, mõned on.“

„Aga äkki kutsume Kaupo ka?“ 

– „Kutsume Kaupo ka.“

Rääkisin Kaupoga ja ta pakkus: „No aga äkki kutsume Karini ka.“

– „Muidugi, kutsume Karini ka.“

„Ja äkki kutsume Signe ka?“

– „Kutsume muidugi Signe ka.“

Ja nii maandusime juba olemasolevasse gruppi päris suure seltskonnaga – mina, Kaupo Saue, Karin London, Signe Vesso. Enne meid olid seal Triin Vana, Inge Tael ja mitmeid teisigi. Achim ja Helle Niit tegid meiega eraldi skriiningut, kuna liitusime teistest hiljem. Tükk aega olime oma „gängiga“ justkui võõrkeha seal grupis. Meil oli ühine taust – tugevalt organisatsioonidega töötavad inimesed. Teised meie grupis olid peamiselt sotsiaalvaldkonna ja psühholoogia taustaga inimesed.

Lõputunnistusel uus identiteet

Me olime Achimile väga suureks väljakutseks – arvasime endast ikka väga hästi. Olime kõvad organisatsioonide konsultandid ja kogenud terapeudid. Ka praegu tuleb meie enda väljaõppesse väga kogenud inimesi, kelle ees olen tundnud päris suurt aukartust. Olen sügavalt tänulik kõigile neile, kes on tahtnud tulla minu ja mu kolleegide käe alla õppima, olles juba küpsed ja omanäolised.

Kõige olulisem, mis minuga seal õppes juhtus, oli see, et sain endale uue igatsetud identiteedi. Psühhodraama õpingute lõpus sain aru, et tahaksin teha teraapiatöid aga selleks polnud puhtal kujul turgu. Ma ei tahtnud ära kaotada ka organisatsioonide koolitamise ja jõustamise ning juhtidega töötamise poolt, vaid ideaalis selle omavahel kokku panna. Terapeudiks olemise ja organisatsioonidega töötamise vahel ei leidnud ma kohe ühenduslüli, kuni Achimi väljaõppes selle sain. Aga see ei tähendanud, et 2006. aastal väljaõppe lõpetanuna oleksin olnud valmis. Kaugel sellest! Ikkagi tundsin, et ma ei tea, kes olen, mis minust saab ja kuhu ma kuulun, kelleks ma kujunen.

Aastaid hiljem, ühel hommikul ärgates tundsin, et olen superviisor. See oli selline sisemise küpsuse tunne. Just superviisor, mitte coach, kuigi oma visiitkaardil kannan mõlemat. 

ISCI tuli 

Viis aastat peale superviisoriväljaõppe lõpetamist, 2011. aastal algas ISCI lugu. 

Mäletan seda, et 2009. aastal saime kokku Kaupo ja Signega ühes Tallinna vanalinna kohvikus. Ilmselt polnud see kohtumine sel teemal esimene kord. Arutasime võimalikku superviisorite väljaõpet. Sellele eelnesid jutud, et Achim ei jätka. Sel koosolekul, mis toimus ühingu juures ja millest palju räägitakse, kus kõik püsti tõusid ja ette astusid, mind ei olnud. Kuna olin alguse juures juba enne seda, püsisin ikkagi nendega kaasas.

Minu esimene päris-ISCI kogemus oli ametlik asutamise koosolek. Seal olid need inimesed, kes ütlesid, et jah, nad tahavad. Ja mina ka. Esimest korda nägin siis neid üheskoos, kes kõik ISCIsse tahavad. Meie kursuselt panid ISCI loomisele õla alla suisa kuus inimest. 

Õppimise ja õpetamise õppimine?

Esimese lennu õppejõudude valimise usaldasime Mari Saarile. Tema kutsus enda kõrvale minu ja Piret Bristoli. Olen talle selle kutse eest hästi tänulik. Me ei olnud mitte kunagi enne midagi sellist teinud. Olime väga eriilmeline kolm. Ja meil oli väga suur vastutus. Esimese lennu õpetamise käigus sai minust õpetaja. Ma polnud õpetajarolliks valmis, kuid mul oli tunne, et väga tahan seda teha ja annan endast parima. Õpetajaks kasvamine tuli koos nendega ja nende abil, keda õpetasime. Nemad õpetasid meile, kuidas olla superviisorite ja coach’ide õpetajad. 

Esitades endale küsimusi, esitasid nad ka meile küsimusi. Kui võrdlen meie metoodikat, kuidas õpetame praegu ja siis, siis toona olime väga loovad ja tegime palju kohapeal. Meil polnud kuigi palju, millele tugineda. Tegime palju eeltööd ja järeltööd, reflekteerisime omavahel pidevalt. Grupiprotsessid väljaõppegrupis ja meil kolmel omavahel õpetasid meid. Need olid mitmetasandilised õppimised. 

Me töötasime välja raamid. Näiteks, kuidas hakkab välja nägema vaheportfoolio, kuidas me seda nimetame. „Vahevaade“ uue mõistena tuli grupilt. Lasime neil palju otsustada selle üle, kuidas on hea õppida ja kuidas pole. Milline on teemade järjekord. Saime aru, et peame hakkama otsima uusi meetodeid, mis aitavad õppida superviisori ja coach’i põhioskust – reflekteerimist.

Kuulasime, saime palju tagasisidet. Oleme saanud väärt varandust igalt väljaõppegrupilt, mida investeerime ja integreerime iga järgmise grupi õppesse. See kasvatabki meie väljaõppe kvaliteeti.

Psühhosotsiaalne suund kui selgelt tunnetatud vajadus

Inimestega töötav valdkond vajab supervisiooni. Olen ise pidanud palju juurde õppima, et selles valdkonnas olla kliendile kasulik. Muidugi, saaksin hakkama ka selleta, kuid minu sügav eetilisus ütleb, et mul peab olema valik tööriistu, mis võimaldaksid minna lühimat teed kliendi jõustamiseni. 

Psühhosotsiaalse valdkonna erisus seisneb eelkõige selles, et seal töötavad inimesed puutuvad kokku väga haavatava sihtgrupiga. Töös riskigruppidega on tavapärasest rohkem inimkontakte, situatsioonid on erinevad, kogetakse kriisiolukordi. Sain nende inimestega kokku puutudes ise esmakordselt aru, mida tähendab kaastundeväsimus. Seal on sügavad paralleelprotsessid töötaja ja aitaja vahel. Oluline küsimus kerkib, kuidas töötada nii, et end selles töös hoida.  

See tingis vajaduse ka väljaõpet spetsialiseerida. 

Salasoov

Üks salasoov oli mul ka, kui Pireti, Triinu ja Mariga psühhosotsiaalse suuna väljaõppest alles unistasime. Mõtlesin, kui äge oleks, kui kursusele tuleksidki need eri valdkondade inimesed, kellest oodatakse valdkondade ülest koostööd – sotsiaal-, haridus-, tervishoiuvaldkond, jõustruktuurid. Kui nad on väljaõppes koos, annab see võimaluse neile arutada ühiskonnas ja nende töös olulisi teemasid. Sel ajal, kui nemad õpivad üheskoos superviisoriteks, läheb midagi paika ka ühiskonna tasandil.

Minu jaoks on oluline, millist mõju meie väljaõpe omab. Ja mitte vaid üksikisikule, vaid ka laiemalt ühiskonnale. 

Kuidas teil läheb?

Mul pole olnud kunagi konkreetset ootust meie õpilaste suunas, kui siis, ootus on, et igaüks leiaks üles iseenda. Ja et lõpetades oleks neil tunne, et nad teavad, kuhu sammud seavad. Mu ainus ootus on, et nad õppeprotsessi käigus peegeldaksid tagasi ja annaksid märku, kuidas neil läheb. Et olla nende jaoks olemas, kui nad seda vajavad. Minu ootus iseendale on – olla kohal, olla kasulik, olla inimene. 

Tundlad teie poole

ISCI juures meeldib mulle selle paindlikkus, mis pole tulnud meile mõistagi kergelt. Me suudame langetada otsuseid, kuulates meie potentsiaalsete õppijate vajadusi. Kindlasti oleksime võinud jätkata niisamuti nagu alustasime. Aga asjaolu, et meil on Kaupo, Signe ja Kaidi Peetsi eestvedamisel alustamas ka juhtidele spetsialiseeritud väljaõpe, annab tunnistust sellest, et me kuulame ja paindume vajaduste poole. Ja me näeme, et ka psühhosotsiaalse valdkonna vajadus püsib, läheme teele juba teise kursusega. Meil on hästi väljaarenenud tundlad, mida saame pöörata selles suunas, kuhu parasjagu vaja.

Kindlasti liigub ISCI ka tulevikus rahvusvahelistumise poole ja arendame täiendõppe võimalusi. Toetusvajadus ühiskonnas tervikuna on oluliselt kasvanud. Meil on vaja teineteist toetada ja tõsta teadlikkust ühiskonnas, kuidas end ja teisi hoida, et mitte läbi põleda. 

Meil on potentsiaali küll ja küll!

—–

2021. a sügisel täitus 10 aastat ISCI – International Supervision and Coaching Institute rajamisest. Ajast, mil kogunesid 11 superviisorit ja coach‘i, et rajada oma kool ja koolkond. Instituudi lõpetanud neljast lennust on välja kasvanud 60 ANSE standarditele vastavat sertifitseeritud superviisorit-coach’i. Instituudi suurim väärtus on meie tudengid ja vilistlased. Artiklite sarjas ”ISCI säravad tähed” on portreteerinud kooli vilistlasi ja õppejõude II lennu lõpetanud superviisor ja coach Triin Tars.