ISCI õppejõud Signe Vesso: Vastastikku jõudmine
„Ma näen sind, aga ei kuule.“
„Ma ei kuule sind, aga näen.“
—
„Ma näen sind!“
„Ma kuulen sind!“
Tahan saada targaks
Ma ei tea, mis ja kus on algus. Oma tütrega tema tulevikuvalikute üle arutades jõudsin mõtetega tagasi oma kooliaega. Toona ei teadnud ma, et see, mida tulevikus tegema hakkan, on üldse olemas. Kuidas saab valida midagi, millest sa pole teadlik?
Keskkooliajal meeldis mulle istuda viimases pingis, sest nii nägin, mis klassis toimub.
Tabasin end sageli mõtlemast, et õpetajatel oleks vaja mõttepartnerit, kes peegeldaks neile, mis klassiruumis tegelikult toimub, mida nad loovad ja teevad. Mina ju käisin ühest ainetunnist teise ning nägin, kuidas sama klass erinevates tundides väga erinevalt käitub. Taipasin, et siin on midagi, mida teeb õpetaja, mitte klass. Õpetajad aga nägid olukorda vastupidiselt – et probleem on klassis, mitte neis. Kui praegu sellele tagasi vaatan, näen, et see on puhas supervisioon.
Aga ikkagi ei osanud ma siis vastata küsimusele, mida tahan tulevikus teha ja kelleks saada. Ülikoolist mäletan, et kui uuriti, kes kelleks tahab saada, kirjutasid mu kursusekaaslased „turundusdirektoriks“, „kaupluse juhatajaks“ või midagi säärast. Mul oli pastakas käes, aga seda, mida kirjutada, mul polnud. Ükski valik ei olnud see, mida tahan.
Nii kirjutasingi, et tahan saada targaks.
Aeg-ajalt satun punkti, kus eredalt ja järsku tajun, et ma ikkagi veel midagi ei tea, tajun uut kihti, mis mulle veel on tundmatu ja teekond algab taas. Tunnetan maailma suurust ja iseenda väiksust. Mõnikord harva õnnestub kogeda ühtsust kogu selle tarkusega, need õndsad momendid kannavad mind elus. Et on valgus, mille poole liikuda.
Endas headuse, armastuse ja valguse kasvatamine ilmselt on inimese ülesanne siin elus. Kuid ega ma seda ka ju täpselt ei tea. Kuniks tulevad uued taipamised.
Koju jõudmine
Lõpetasin Tartu Ülikooli majandusteaduskonna kaubanduse-turunduse eriala peale Eesti taasiseseisvumist, mis oli ääretult põnev aeg. Läksin edasi õppima magristiõppesse. Mulle pakuti ülikooli ajal töökohta tööstusettevõttes, kus tegin personalijuhtimise praktikat. Ilmselt oleksin saanud personalijuhina seal karjääri teha, kui mind poleks paelunud võimalus koos koolikaaslasega teha oma firma. Tol ajal oli toimumas paradigma muutus, et müüjatest saaksid teenindajad, hakkasime neid ise koolitama. Otsisin koolitusfirma omanikuna koolitajaid ning sain tuttavaks Kaupo Sauega, keda kutsusin psühholoogiat õpetama. Kohtusime ülikooli raamatukogu kohvikus ja justkui uitmõttena käis ta välja küsimuse, kas ma ei tahaks minna gestaltterapeudi väljaõppesse. Muidugi tahtsin ja läksingi. See oli ääretult avardav kogemus ja hoopis teine viis õppimiseks kui olin varem kogenud. Olin kui koju jõudnud. Jätsin teadusmagistri pooleli. Olin väikese lapse ema ning tuli valida, millele aega pühendada, sest kõike, mis mind paelus, oli liiga palju. Ajal, kui teraapiaõpingud alles pooleli, kutsus üks mu kolleegidest mind Achim Fritzsche supervisiooniväljaõppesse. Veel enne seda olin vahepeal jõudnud NLP (neurolingvistiline programmeerimine) praktiku väljaõppe lõpetada. „Muidugi tahan minna!“ tuli väga kergelt mul üle huulte iga kord. EBSi juhtimise doktorantuuri sattusin ka nii, et mul õde alustas magistriõpinguid ja küsis, kas tahaksin ka uuesti õppima asuda. „Kui, siis ainult doktorantuuri“, andsin kiirelt vastuseks. See tundus äge väljakutse, kuna akadeemilistest õpingutest oli palju aega möödunud. Juba järgmisel päeval alustasin juhendaja otsimist. Nii võib öelda, et õppimised on minuni jõudnud läbi soovituste ja kutsumise.
Gestaltterapeudi väljaõppes jätsin sisse pika vahe, et küpseda. Kogu teekond kestis 11 aastat. Olin oma kursusel kõige noorem ja vajasin vanemaks saamise pausi, kogemusi ja kasvamist. Tunnen, et mul on vedanud – olen saanud elada väga põnevat elu, olles elukestvas õppimise paadis.
Loomise rõõm – kovisiooni käsiraamat ja coachingu küsimuste kaardid
Kovisiooni käsiraamatu kirjutasin peale doktoritöö, mille raames uurisin coachingukultuuri ja coach’ivat juhtimisstiili, kaitsmist. Artikleid lugedes mõistsin, kui palju väärtuslikku materjali doktoritööst välja jääb. Eriti paelus mind, kuidas kolleegide vaheline coaching aitab laialdasemat coachingukultuuri luua. Kovisiooni koolitustel kliendid küsisid materjale, mis neid toetaksid ning sain aru, et neid polegi. Kõige enam inspireeris mind enda usk kovisiooni positiivsesse mõjusse professionaalsuse süvendamisel – olin seda ju ise kogenud.
Käsiraamat elab praegu juba oma elu – on organisatsioone, kus alustatakse kovisioone julgelt raamatust näpuga järge ajades. Näen ja rõõmustan, kuidas see kõik on võimalik.
Olen tulihingeliselt selle poolt, et toimuks distsipliinide ülene üksteise rikastamine. Lisaks terapeutidele, psühholoogidele, superviisoritele peaksid inimestega töötamise toimivad praktikad ja tööriistad olema lihtsasti kättesaadavad ka juhtidele, õpetajatele ja teistele, kes igapäevatöös avaldavad olulist mõju väga paljudele. Andes välja lisaks käsiraamatule ka coachingu küsimuste kaardid, täitus üks mu oluline unistus. Tunnen tänulikkust, et olen saanud luua asju, mis on vajalikud ja kasulikud.
Tants soovide ja täitumiste vahel
Justsama, nagu õpingud tulid minu ellu, kui oli õige hetk, tuli ka ISCI (Rahvusvaheline Supervisiooni ja Coachingu Instituut). Peale supervisiooniõpinguid liitusin rahvusvahelise intervisioonigrupiga, mis Euroopa katusorganisatsiooni juures tegutses, kuid ma polnud siis veel ESCÜ (Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühing) liige. Ühingusse vastuvõtuks läksin aastakoosolekule ja juhuslikult valiti siis uut juhatust. Tõenäoliselt rääkisin intervisioonigrupist sedavõrd inspireerivalt, et mind valiti uude juhatusse ning sealt edasi presidendiks. Usun, et iga roll annab uusi mõtteid ja vastutust. Vaatasin ühingu tegevust uuel pilgul ja mulle tundus väga olulise teemana supervisooni roll ühiskonnas ja järelkasv. Teiste riikide edumaa tundus tohutu – supervisioon, mida meil tunti veel vähesel määral, kuna ka superviisoreid oli vähe, oli teistes riikides normaalsus ning ka seadusandlusega toetatud.
Ühingu juures algatasime koolituse töörühma. Oli selge, et ühing on kvaliteedihoidja ning ei saa ise välja õpetada uusi superviisoreid ja coach’e. Väljaõppe alustamise eeltöö aeg oli pikk ja põhjalik, uurisime teiste riikide kogemusi ja paar aastat hiljem sündiski ISCI. Meile oli oluline, et me ei läheks liikvele vaid oma väljaõppe kogemuse pealt, vaid looksime võimalikult laialdase vundamendi, milles on kombineeritud erinevaid koolkondi. Neil päevil on meil käimas juba üheksanda väljaõppegrupi eelintervjuud. Minu jaoks on see neljas grupp, mida juhendada.
Nimi annab alguse
ISCI-le nime pannes teadvustasime, et me ei jää õpetama vaid klassikalist väljaõpet ja olema vaid Eesti-kesksed. Alustasime klassikalise väljaõppega. Kuues lend oli juba psühho-sotsiaalse suunaga, seitsmes lend on multikultuurse suunitlusega ning kevadel alustab esmakordselt juhtidele suunatud väljaõpe. Lätis tegutseb meie sõsarharu.
Oleme veeretanud mitmeid mõtteid ka superviisorite ja coach’ide täiendõppest ja kuna kogukond on juba piisavalt suur, on selleks aeg küps.
Õpetada seda, mis on keeruline
Mul on kirg õpetada seda, mis on keeruline – protsessi usaldamist ja juhtimist. Mulle endale tõeliselt meeldib gruppide ja meeskondadega töötamine. Seal ei saa jõu ja võimuga, vaid tuleb tunnetada grupi energiat ja dünaamikat. Oluline on näha, mis toimub. Kuulda, mis toimub. Ning õppida kasutama iseennast kui instrumenti. Uskuda, et kõik info on alati olemas siin ja praegu, kohapeal. Siinjuures on tähtis tajuda ja mõista ka ennast. Et mitte segamini ajada, mis toimub minuga ja mis toimub minust väljaspool. Kui õpid ennast juhtima, saad juhtida ka teisi.
Ja kui armastuse ja loovusega neis olukordades olla, leiduvad ka lahendused.
Ei piisa vaid teoreetilistest teadmistest, kuidas grupid toimivad, sest juhis võib olla sama, kuid ühel läheb grupp vastupanusse, teisel aga mitte. See on treeningu küsimus. Oluline on eneserefleksioon.
Grupis on tarkust. Oluline on seda usaldada.
Kontidesse läinud õppimised
Inimeseks saamine hakkab palju varem, kui täiskasvanuiga. Erinevad läbielamised, dramaatilised kogemused varasemas eas jätavad sügavaid jälgi. Enda kõige suurema õppimisena tajun seda, mis toimus gestaltteraapia õpingutes. Läksin sinna selleks, et paremini koolitada, kuid tegelikult kinkis see mulle oskuse sügavalt reflekteerida. Selleks, et tundma õppida teisi inimesi, pead eelkõige tundma iseend. Õppisin, et ei ole inimest, kellel poleks õppetunde. Ükstapuha, kuidas ta grupis käitub – kui ta on kriitiline või käitub kummaliselt, on tal selleks põhjus. Paljudest põhjustest ei ole aga inimesed ise ka teadlikud. Mõnedest on, mõnedest hakkavad alles teadlikuks saama.
Õppisin, kuidas inimesi samal ajal õrnalt ja hellalt kohelda, kui nad valuliselt reageerivad või on mürgised teiste suhtes. Enamasti on inimesed iseendaga, mitte minuga hädas. Teinekord on nad ka minuga hädas ja peaksin ka selle tagasiside vastu võtma. Seetõttu on hea endale meelde tuletada, et superviisori või terapeudi juures võiks endas kerkinud küsimusi või reaktsioonide sügavamaid põhjuseid aeg-ajalt uurimas käia.
Häälestada end õigele lainele
Meie vilistlased, keda kohtan suveakadeemias või mujal, näitavad ikka jälle, kuidas nad usaldavad ennast, on loovad ja spontaansed, valdavad head huumorit. Nad suudavad käigupealt korraldada, organiseerida, nad ei jää hätta üksi ega gruppides. Peas pole lõplikke plaane, vaid kõik sünnib siin ja praegu, sellest, mis hetkel võtta. Ei ehmu ära, kui üks viis ei pea, vaid leiavad uusi viise, palju erinevaid viise, et olukordadest edukalt väljuda. Nad oskavad kontakti luua ja häälestada end teise inimese või grupi lainele. Iga vestlus nendega on sügavamõtteline, eriline.
Kui uute õppurite puhul on sageli nii, et mõni on väga iseendas, ega näe, mis tema ümber toimub, teisel jälle vastupidi, siis vilistlastel on juba oskust rohkem märgata ning eri tasandite vahel paindlik olla.
Kui lõpetad, siis tegelikult alustad
ISCI suveakadeemia sai ellu kutsutud peale esimeste lendude lõpetamist. Mulle tundus, et oluline on pakkuda alustavatele superviisoritele ja coach’idele kogukonda ja tuge, ehtsat professionaalset õlatunnet. Kui mina alustasin superviisori ja coach’ina, siis olin juba selleks ajaks väga palju gruppe teinud ja ma ei tundnud end algajana. Aga mõistan, et kui niisugust kogemust pole, on vaja kodust harjutusväljakut, et end proovile panna uutes olukordades ning kasvatada oma oskustepagasit. Üksteise peal turvaliselt katsetades õppida ning sealt edasi astuda juba suurtele lavadele.
Nii on suveakadeemia juba viiel korral augustikuus toimunud. Mulle meeldivad need inimesed, kes meie juures on õppinud, ja ma tahan nendega koos olla. Koos on lõbusus ja sügavus samal ajal. Näen seda ühisosa, mis meie väljaõpetel on, olgugi et kursuste juhendajad on iga kord erinevad.
Kogukond kasvab.
Kohtume siin ja seal.
Ja just siis, kui lõpetame, alustame taas.
„Ma näen sind!“
„Ma kuulen sind!“
—–
- a sügisel täitus 10 aastat ISCI – International Supervision and Coaching Institute rajamisest. Ajast, mil kogunesid 11 superviisorit ja coach‘i, et rajada oma kool ja koolkond. Instituudi lõpetanud neljast lennust on välja kasvanud 60 ANSE standarditele vastavat sertifitseeritud superviisorit-coach’i. Instituudi suurim väärtus on meie tudengid ja vilistlased.
Artiklite sarjas ”ISCI säravad tähed” on portreteerinud kooli vilistlasi ja õppejõude II lennu lõpetanud superviisor ja coach Triin Tars.