ISCI õppejõud Kaupo Saue: Tarkus küpseb tasasel tulel
Lahja supp
Sõna „supervisioon“ sain oma sõnavarasse 2003. aastal, kui alustasin õpinguid Achim Fritzsche 3. väljaõppegrupis. Sattus nii, et mina, Tiina Merkuljeva, Signe Vesso ja Karin London olime juba koos töötanud enne seda, kui kõik koos õppima asusime. Maie Oblikas, kes tänaseks on vikerkaare taha lahkunud, teadis Achimi grupi komplekteerimisest ja usun, et see levis temalt Tiinale, Tiinalt minule ja nii veel edasi.
Olin just lõpetanud vabastava hingamise terapeudi väljaõppe, mis kestis 3 aastat, mul oli taas ressurssi õppimiseks. Olin kuni senimaani pidevalt midagi õppinud – psühhodraamat, gestaltteraapiat, vabastavat hingamist, ja ühtäkki olid need kõik väljaõpped läbi. Ma ei teadnud, mida supervisioon tähendab, ning olin peaaegu väljaõppe lõpuni välja väga skeptiline. Minus oli ka teatud annus arrogantsi – olles mitmekordne litsentseeritud terapeut ja koolitaja. Mina, kes ma praegu olen kirglik, usaldav ja positiivne, võtsin õppimist pigem mitte pühendunult. Näen nüüd, tagantjärele, kui vähe oli minus alandlikkust.
See kõik tundus teraapia kõrval nii lahja!
Vastumäge minek
Olen harjunud kõigega, mida alustan, ka lõpuni minema. Seda isegi juhul, kui see pole mulle meeldinud. Nii näiteks õppisin inseneriks, raadiotehnikuks toonases TPI-s (tänane Tallinna Tehnikaülikool). Lugesin raamatuid, huvitusin psühholoogiast ja muusikast, tegin kõike muud, ent lõpetasin 5 aastat õpinguid siiski. Minust sai närviline ja ennast otsiv insener, millest väljapääsu otsides läksin Tartu Ülikooli psühholoogiat õppima. Sain teise kõrghariduse. Pärast seda õppisin suhtlemistreeneriks, sellele järgnes lahenduskeskne lühiteraapia, gestaltteraapia ja psühhodraama suisa ühekorraga. Vastandina inseneriõpingutele olin psühholoogias kirglik ja pühendunud, lõpetasin kiitusega.
Kõik teraapiaõpingud on olnud peamiselt minu töö iseendaga, mida olen võtnud täie tõsidusega. Kui põnev on ennast avastada ja näha lahti rullumas teiste elusid! See oli nagu elu kvintessents. Nii juhtus, et teater läks jube igavaks ja umbes kümmekond aastat, terve teraapiaõppe aja ei käinudki ma teatris. See, mis toimus teraapiagruppides, ületas põnevuselt ja sügavuselt mistahes etenduse.
Mõtlesime supervisiooni ja coachingu ise välja
Ma täna ei nimeta end enam eriti koolitajaks. Aga koolitajapõlve pidasin paarikümne aasta jagu ning pidin selles ikkagi päris hea olema, sest ei teinud endale üldse mingit turundust, kuid tööd jagus ja vahel liigagi.
Alustasin videotreeningutega müüjatele ja teenindajatele, mis kasvasid üle juhtimis- ja koostöötreeninguteks. Lisaks tegin arenguvestluste läbiviimise koolitusi, suhtlemistreeningut, stressimaandamist, avaliku esinemise treeninguid ja palju muud. Tänu oma psühhoteraapia taustale võisin minna ka vahel liiga sügavale – kuni piiritunnetus tasapisi teadvustus ja teravnes.
Algul polnud mul mingeid valmis programme, kõik sai ise loodud. Signega koostöös tegime koolitusi üle kümne aasta. Olen naljaga pooleks öelnud, et mõtlesime supervisiooni ja coachingu ise välja juba enne, kui läksime seda õppima. Töötasime selles stiilis ilma, et oleksime vastavat väljaõpet saanud – töötasime küsimustega ja kaasavalt, tegevuslikult ja visualiseerivalt, kasutasime erinevaid refleksiooni süvendavaid meetodeid. Et olin seda juba nii palju kordi teinud, ei osanudki ma Achimi väljaõpet selles sees olles päriselt väärtustada. Aga praegu väärtustan väga, see on olnud tohutu elumuutus, olen saanud tema abil kvaliteedilt palju paremaks. Koolituste osatähtsuse vähenemine minu professionaalses portfellis hakkas toimuma juba üle kümne aasta tagasi, kui ettevõtetes kasvas teadlikkus pikemate arenguprogrammide kasust.
Tarkus küpseb tasasel tulel
Olen väga tulemustele orienteeritud ja tahan näha muutust. Ühekordse koolitusega aga ei saa seda saavutada. Pikemaajalised programmid on need, mille kaudu hakkame arengut nägema, jättes silmast silma kohtumiste vahele pause harjutamiseks ja selleks, et soovitud muutus saaks toimima hakata.
See on sarnane kokkamisele – hea toit tuleb siis, kui timmid tasasel tulel, mitte ei keera kohe kuumust põhja. Ja liiga jahedal temperatuuril ei saa toitu iial valmis. Temperatuuri reguleerimine on kunst. Seetõttu on ka superviisori ja coach’i väljaõpe ISCIs pikem isiksuslik küpsemisprotsess, mitte vaid tehnikate omandamine.
„You will find out yourself!“
- aastal toimus ANSE, meie Euroopa katusorganisatsiooni ANSE suveülikool Tallinnas. Selle raames moodustati rahvusvahelised intervisioonigrupid. Sattusime Signega ühte gruppi, seal oli veel inimesi Austriast, Hollandist ja Lätist. Hiljem lisandus mu Kreeka sõber. Tegime oma töö- ja eluküsimuste üle väga viljakat grupisupervisiooni ja jagasime kogemusi 10 aastat. Sellist kogemust soovitan soojalt kõigile.
Samas suveülikoolis küsisin tookordselt ANSE juhilt Sijtzelt: ”Te olete Hollandis juba 40 aastat supervisiooni teinud ja õpetanud, see on teil väga arenenud. Ole hea ja jaga meiega väljaõppeprogramme ja metoodikat, kuidas teie seda teete.”
Tema vastas mulle: “Kaupo, you know, you will find out yourself!”
Nii on, et vahel on vaja väljastpoolt jõustavat müksu. Signe võttis ESCÜ (Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühing) juhtimise enda peale ning siis elavnesid ka arutelud oma kooli loomise üle. ISCI loomine oli Achimi väljaõppe loomulik jätk, kuna tema ei plaaninud enam Eestis jätkata. Ja mina ise hakkasin ka aru saama selleks ajaks, et see on üks väga väärt värk.
Kui juhid on korras, on meeskonnad korras
Hetkel oleme komplekteerimas ja alustamas ISCI üheksandat väljaõppegruppi. Teeme seda koos Kaidi Peetsi ja Signe Vessoga. Meil on olnud see printsiip, et kõigil väljaõppegruppidel on erinev põhiõppejõudude kooslus. Nii on meil endal huvitav ja ka õppijatel rikastav kogemus. Kuigi see ei tundu esmalt mugav ja turvaline, peaksime elus just tegema neid tegevusi, mis tekitavad veidi kõhedust. Ainult nii oleme arengutsoonis ja kasvame päriselt.
Ei saa öelda, et ISCI oleks lihtne organisatsioon – me oleme kõik targad omamoodi, iseseisvad, jõulised ja kogenud. On sagedane, et kui oleme kümnekesi koos, on meil kümme erinevat vaadet. Ometi saame lõpuks väga hästi hakkama. Ja seda tarkust, mida sellest koostööst ammutame, viime igaüks edasi oma õppetöösse ja gruppidesse.
Need inimesed, kes meile õppima tulevad, on sageli juba palju õppinud, hulgaliselt koolitusi läbinud, suure kogemustepagasiga. Ent nende ühine sõnum on, et nad otsivad süvaõppe luksust – pikemat ja sügavamat, mitmekesisemat väljaõpet, mis oleks olemist ja elu muutva mõjujõuga. Nad tahavad kogeda erinevaid võimalusi, lähenemiste ja valdkondade ülesust, avaramat mõtteviisi ja tööriistakasti. Ja meil on seda rikkust neile pakkuda.
Minu kirg on olnud juhtimiskultuuri tõstmine. Kohtun organisatsioonides pidevalt juhtimisküsimustega, inimesed kurdavad ja kannatavad. Madala teadlikkusega juhtimist on veel palju, inimestega ei osata ausalt ja hoolivalt suhelda. Kui koolitame spetsialistidest superviisoreid ja coach’e, siis on nemad ise spetsialistidena tulemuslikumad. Aga kui koolitame juhtidest superviisoreid ja coach’e, on sellel võimendus – nad saavad ise paremaks ja juhivad oma meeskondi coach’ivalt ja arendavalt.
Aga ma pean siiski ütlema, et midagi ei saa otse õpetada. Me loome ruumi ja võimalused, et õppimine ja kasvamine saaks toimuda.
Kui juht on korras, on ka tema inimesed korras. Olen saanud ka tagasisidet meeskonnaliikmeilt, kelle juhid meil õppinud on. Nende sõnul oskavad nende juhid nüüd rohkem küsida, paremini kuulata, ei kritiseeri kompulsiivselt, suhtlevad paremini, on heasoovlikumad ja loovad turvalise õhkkonna vabalt oma arvamuse avaldamiseks. Jah, juhid saavad paremaks, ning see on suur asi. Need juhid naudivad ka ise oma tööd rohkem, nad loovad tulemuslikumaid tiime ja nende perekonnad on õnnelikumad.
Juhtide toetamisel on suur mõju – see on nagu tiiki visatud kivi, mis tekitab veepinnale järjest suurenevaid ringe enda ümber, kerget kaugenevat lainetust.
Igaüks on milleski parim
Tänu meie väljaõppe tudengitele olen kogenud, et igaüks neist on milleski minust parem. See, milliste kogemustega, millise teadmiste hulgaga on meie õppijad, on lihtsalt imetlusväärne. Samuti imetlen nende kirge tekitada positiivset muutust. Ja usun, et meie tulevik, st ISCI tulevik on vilistlastes.
Meile avas ukse supervisiooni ja coachingu maailma Achim ning meie omakorda saame jälle järgmistele uksi lahti teha. Vahel on vaja kuldvõtmekest, ent kõiki uksi ei pea alati oma käega avama, mõnikord piisab ukse suunas viitamiseski. Üle lävepaku astub igaüks ise.
Achimit on üks, meid, ISCI põhiõppejõudusid, kümme, meie vilistlasi peagi üle saja. Meid on usaldatud ja meie usaldame edasi. Kümme korda kümme korda kümme korda kümme…
Üks professor, kes uuris zeni õpetust, läks valgustatud munga juurde, et too seletaks talle, mis on zen. „Rääkige mulle, oo lugupeetu, zeni olemusest“, palus professor. „Hea küll“, ütles munk, „aga joome enne teed.“ Munk tõi tassid ja hakkas professorile teed valama. Tass sai ääreni täis, aga munk jätkas valamist. Juba voolas tee üle tassiserva. „Pidage,“ hüüdis professor, „mu tass on juba täis!“ – „Teie tass on täis,“ kinnitas munk, „kuidas ma siis saangi selgitada teile zeni olemust?“
/Lugu „Zeni professor“ raamatust „Kuldsed lood“ ,
millega Kaupo juhatas sisse 2. ISCI lennu väljaõppe/
—–
- a sügisel täitus 10 aastat ISCI – International Supervision and Coaching Institute rajamisest. Ajast, mil kogunesid 11 superviisorit ja coach‘i, et rajada oma kool ja koolkond. Instituudi lõpetanud kuuest lennust on välja kasvanud ligi sada ANSE standarditele vastavat sertifitseeritud superviisorit-coach’i. Instituudi suurim väärtus on meie tudengid ja vilistlased. Artiklite sarjas ”ISCI säravad tähed” on portreteerinud kooli vilistlasi ja õppejõude II lennu lõpetanud superviisor ja coach Triin Tars.