ISCI kaasasutaja ja õppejõud Kaidi Peets: Iseenda ja mustikatega muusikametsas

Soov jääda tühja lehega

Mulle meeldib, kui näen kaugele, kui tajun avarust ja kõrgust, ruumi.

/Nõnda aknast välja vaadates peame pausi ja tekib tunne, et ei tahagi justkui midagi rääkida. Tahaks lihtsalt unistada ja nautida panoraami. Ent kuidas väljendada sõnades noogutust? Kuidas väljendada tänulikkust? Kuidas väljendada vaikust, kodusust, iseendaks olemist, ilma et sõnakestki ütleks? Seda, mida me ei räägi, on raske sõnadesse kirja panna. Paus väljendub tühjusena paberilehel, ent võib ometi olla nii külluslikult täidetud – täidetud unistustest, vaikusest, üksteisega olemisest, heast tundest, turvalisusest. Ja rõkkavast naerust, mis veel liftisõidust suunurkades kiheleb./

Akordion

Õppisin viis aastat akordionit virtuoos Henn Rebase käe all. Kui mõtlen, milline õpetaja ta oli, siis selline õpetaja peakski üks tänapäeva õpetaja olema. Sel ajal, kui oled teismelisena muusikakoolis, ei oska sa seda hinnata, kuid nüüd saan nii paljudest asjadest aru – mida ta tegi ja milline mõju oli temal isiksusena ning tema muusikal minule. Temas oli juba toona superviisori mõtteviis olemas. Ta tegi minu jaoks ukse muusikasse lahti. Ja ilmselt ka supervisiooni.

Praegu on muusika minu elus väga olulisel kohal. Muusika toob minu töösse erinevaid rütme, meloodiaid. Muusika aitab mul ennast üles leida, kui olen end ära kaotanud. Isegi armastatud töösse võib ära kaduda. Julgen kindlalt öelda, et supervisioon ja coachingon minu armastus. Olen proovinud armastada seda natuke, kui alles oma superviisori ja coachi professionaalset karjääri alustasin, kuid taipasin peagi, et minu eelmine elu enam sinna pilti ei mahu, vaid tahan teha ainult seda. Tõmbasin endal tooli alt ära, et teha kiire kannapööre ja pühenduda täielikult supervisioonile ja coachingule.

Supervisioon kõige puhtamas kõikehõlmavuses on eluviis ja mõtteviis, sellel on suur mõju kõikidesse eluvaldkondadesse. Iga päev õpin, kuidas ise elada selle mõtteviisi järgi.

Mul on lihtne mõista inimesi, kellega töötan. Siis olen nagu lahtine akordionilõõts – vahetu suhtleja, aktiivne kaasamängija, paindun mängija järgi. Ja siis olen taas kinnine, mõtlik ja vaatlev, plaani pidav, mida järgmiseks mängida. Olgugi, et enamasti nähakse minus ekstraverti ning mulle tõeliselt meeldib inimestega suhelda, armastan ma ka väga üksi olla. Akordion on ehe näide sellest, mida tähendab polaarsus.

Aga tegelikult oli see lugu hoopis nii…

/Äkitselt peatusime ja otsustasime, et loome Kaidiga koos loo. Loo sellest, kuidas temast sai superviisor./

Kaidi: Elas kord üks tüdruk.

Triin: Tüdruk – söekarva tumedate silmadega. Hästi sügava pilguga nagu näeks ta alati sinust läbi.

Kaidi: Ta vaimustus sellistest inimestest, kes tema südant liigutasid. Mõned nendest on kelmikate kõrvarõngaste ja kleitidega, sellised ägedad.

Triin: Ja ta ise ei jätnud iial kasutamata võimalust, et kui sadas vihma, läks ja hüppas porilompidesse.

Kaidi: Oo, see talle meeldis – teha käed poriseks, pühkida need vastu oma ilusat kleiti ja siis oodata. Oodata mingit üllatust.

Triin: Ja kui juhtus nii, et ta oli juba jupp aega oodanud, läks ta kindlal sammul ja kindlal meelel koduuksest sisse ning küsis emalt: „Noh, kus need kaneelirullid siis on?“

Kaidi: Ema ütles: „Käime saunas ära ning siis kohe saad õunamahla ja kaneelirulle.“

Triin: „Ja kohe peale seda pead hakkama akordionit harjutama!“

Kaidi: Kohusetunne oli see, mis koputas. Tüdruk läks, istus, mängis pilli ja unistas.

Triin: Noh, ja mõistagi, kuna ta mitte iial ei suutnud teha vaid ühte asja korraga, vaid ikka mitut, siis polnud ema sugugi rõõmus, kui avastas, et kõik akordioniklahvid on suhkrused. Ent akordion lõhnas mängides imemagusalt kaneeli järele.

Kaidi: Nüüd armastas tüdruk akordionit veelgi enam. Ja siis ta kasvas suuremaks ning läks ükskord metsa jalutama. Ta jalutas Arvo Pärdi Keskusesse.

Triin: Ja mõistagi, oli ta väga uudishimulik. Nii pistis ta teepeal suhu mõned mustikad ja avastas, kui maitsvad need on. Ja kui ta naeratas, olid ta hambad täiesti sinised.

Kaidi: Aga see ei läinud talle üldsegi korda. Ta jalutas üksinda. Kui ta kohale jõudis, oli seal nii vaikne. Seal oli muusika.

Triin: „Mis lugu see on? Mis lugu see on? Mingi hästi tasane muusika. Mis lugu see on?“

Kaidi: Tabula rasa.

Triin: „Huvitav, kas see peaks viima rohkem minevikku või rohkem tulevikku?“ Ta ei suutnud kohe otsustada.

Kaidi: Ja ta kohtus Arvo Pärdiga ning see muutis midagi. Tal tuli meelde, mida ütles Väike Prints: „Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“

Triin: „Huvitav, kas selliseid inimesi on maailmas veel?“

Kaidi: Ta istus ja vaatas seal ringi ning nägi, et kõik inimesed on nii ilusad. Nad otsivad tegelikult ainult armastust. Kõik on palju lihtsam kui tundub. Ja võibolla polegi vaja õppida supervisiooni ja coachingut. Sest lihtsad asjad on tegelikult nii loomulikud.

Triin: Siis see tüdruk mõtles, et mina tahan ka lihtsalt saada tavaliseks, loomulikuks inimeseks ja armastada südamega. Ja ta saigi.

Kaidi: Ja siis ta läheb ju ikkagi vahest häälest ära. Ta teab, et iga pill võib häälest ära minna. Aga seda saab igal hetkel uuesti häälde panna. Aegajalt tuleb seisatada ja kuulata, kas pill on hääles või häälest ära.

Triin: „See on see porilompide süü – ei tasu minna suvekingadega porilompi hüppama!“ ütleks ema raudselt.

Kaidi: Just sellest ongi puudus. Ja sellest metsast seal Arvo Pärdi keskuse ümber. Ja neist sinistest hammastest peale mustikate söömist. Ja siis ikkagi jõuad lõpuks koju. Ema peseb kleidi puhtaks ja kõik algab otsast peale. Kogu aeg on võimalus plekid maha pesta. Alustada igal hetkel puhtalt lehelt – tabula rasa. Jälle luua uus pilt ja häälestada ennast ära. Kirjutada taas uus lugu.

Triin: Milline lugu! Tabula rasa.

 

Jäljed teel

Kui palju on selles loos tõtt? See lugu ongi tõde. Ja see on ka tõde, et kui me koos loome, inspireerime üksteist. Need kohtumised üksteisega ja iseendaga jätavad meisse sügavad jäljed.

Minu jõudmisel supervisioonini on oluline roll Katrin Aaval ja preester Emmanuel Kirsil – head inimesed, kes on innustanud mind ennast otsima ja paremaks saama. Kuidas olla tasakaalus, olla hääles ning kaunimas kooskõlas maailmaga. Ma õppisin Achimi juures ja Achimilt. Ta uskus minusse nii palju. See pani mind ka endasse uskuma.

Ta on õpetanud mind ebamugavate olukordadega silmitsi seismist, konfliktide lahendamist. Olen saanud rohkem sõbraks erimeelsuste ja eriarvamustega, need ei aja mind enam nii kergelt häälest ära. Ärritajad on head õpetajad. Need on hetked, mil peeglisse vaadata. Ma ei väldi enam neid kontserte, kus on väga intensiivsed noodid. Need ei hirmuta mind enam.

Olen õppinud ka oma lõõtsa rohkem kinni hoidma. Aga ikkagi on suur dilemma, millal jagada oma tarkust ja millal mitte. Inimesed ümberringi on juba nii targad, nii palju lugenud ja kogenud. Kui oled verbaalselt osav, pead vahel teadlikult tagasi hoidma, et mitte liigset müra tekitada. Sest müra on prügi. Mõtlen tihti selle üle, kuidas jätta ruumi küsimiseks ja jagamiseks. Olen hakanud rohkem endalt küsima, kas see, mida teen ja ütlen, loob lisaväärtust või oleks targem oma järjekordsed ‘targad’ mõtted lisamata jätta.

Meil on siiski veel ruumi otsustada, et sellest jutuajamisest jääb maha valge leht. Või mälupilt tüdrukust mustikametsas? Või lihtsalt akordion.

Tabula rasa.

—–

2021. a sügisel täitus 10 aastat ISCI – International Supervision and Coaching Institute rajamisest. Ajast, mil kogunesid 11 superviisorit ja coach‘i, et rajada oma kool ja koolkond. Instituudi lõpetanud neljast lennust on välja kasvanud 60 ANSE standarditele vastavat sertifitseeritud superviisorit-coach’i. Instituudi suurim väärtus on meie tudengid ja vilistlased. Artiklite sarjas ”ISCI säravad tähed” on portreteerinud kooli vilistlasi ja õppejõude II lennu lõpetanud superviisor ja coach Triin Tars.