ISCI eellugu: Achim Fritzsche, õpetajate õpetaja
„Me ei saa sõnagi aru!“
„Et sattusin Eestisse, pole üldse minu süü. Kõige selle taga on Helle Niit!“ ütleb Achim muiates.
Minu tutvus eestlastega sai alguse 90ndateL ühel paarisuhte teraapia konverentsil Saksamaal Dresdenis, kuhu oli tulnud mitmeid erinevate riikide terapeute. Ettekanded olid juba alanud, nii et hiilisin saali ja seadsin end kõige tagumisse ritta. Osalistele, kes ei rääkinud saksa keelt emakeelena, korraldati sünkroontõlget inglise keelde. Ühel hetkel küsis tõlk minult, kuidas inglise keeles on „beratung“? „Councelling“, vastasin. /Selsamal hetkel demonstreerib Achim ilmekalt, kuidas too tõlk üsna väänatud dialektiga seda küsis ning meid valdab vabastav naer./ Uurisin enda kõrval istuvalt proualt, mida too tõlk ometigi tõlgib? Ja sain vastuseks: „Ei tea, me ei saa mitte sõnagi sellest aru!“ Minu kõrval istus Helle.
Järgmise sessiooni ajal tegi tõlk mulle ootamatu ettepaneku: „Kas sa võiksid tõlkida? Ma võin sulle anda need sõnad, kui sa vajad.“ Vastasin talle, et ma tema sõnu ei vaja aga tõlkida võin küll.
Nii sündiski, et tegin sünkroontõlget väikesele grupile inimestele tagareas. Seal olid lisaks Hellele ka Aita Keerberg, Dagmar Kutsar ning inimesi Venemaalt, Valgevenest, Poolast. Saime õhtusöögilauas tuttavamaks ja peale konverentsi läksime lahku, lootuses paari aasta pärast järgmisel konverentsil kohtuda.
Lohusalu
Pool aastat peale seda konverentsi, kui Helle oli alustanud tööd Sotsiaalministeeriumis, helistas ta mulle ja küsis, kas oleksin valmis Eestisse tulema ja kasuperedele supervisioone tegema? Minu esimene supervisioon Eestis sai teoks läbi Euroopa Liidu rahastuse ja seda korraldas Eesti Lastefond. Sõlmisime kolmeaastase lepingu ja minuga koos vedasid seda Helle, Aita ning Mari Saari. Nii sattusin esmakordselt Lohusallu.
Rändaja
Korraldasin alati nii, et olin Eestis vähemalt nädala korraga. Reisisin palju aga mulle sobis see hästi, olin siis märksa noorem ka. Vahel lendasin, vahel tulin mööda vett. Mõnikord reisisin läbi Soome või läbi Läti. Minu koduvõtmete küljes on siiani „ESTONIAN AIR“ kirjaga pael.
Võtsin võimalusel mõned päevad enne või peale tööd endale varuks ning reisisin risti-põiki läbi kogu Eesti. Mõned minu eestlastest sõbrad ja kolleegid on öelnud mulle, et tõenäoliselt olen näinud rohkem Eestit kui kohalik eestlane ise.
Eesti puudutus
/Suudan ajada Achimi ummikusse, kui püüan täpsustada, kui palju võib olla kokku neid inimesi, kes on saanud Eestis tema käe all supervisiooni kogeda./
Ma ei ole numbrites kuigi hea. Siiski, neid oli kindlasti üle kahesaja. Need õpetajad, kes täna esindavad ISCIt, on tulnud ka minu gruppidest. Aga kõiki neid, kes saanud puudutuse kõigist minu juures õppinuist edasi, võib olla tuhandeid. On vähe neid, kelle nimesid ma mäletaks, kuid näod on mul hästi meeles.
Olen teinud palju pilte oma gruppides õppinutest. Fotograafia on üks minu hobidest. Aga kuitahes väga ma ka ei tahaks piltidelt neid kõiki kokku lugeda, paistavad inimesed seal nagu nuudlid ja nende loendamine tundub võimatu.
Miks neid kinni hoida, kui nad oskavad lennata?
Tegin oma viimased grupid Eestis kümmekond aastat tagasi. Siis oli ISCI juba oma kursustega alustanud. Nüüd mõtlen, et võibolla oleksin isegi pidanud varem lõpetama. Nad olid valmis iseseisvalt tegutsema ja see ongi loomulik. Nii peabki olema, et järgmised võtavad üle.
Siiski, olen käinud mitmetel ISCI kursustel külalisõpetajana päeva või paar. Nii ka sel sügisel – olin koos kahe õppegrupiga Nelijärvel. Näen, et need õppijad on kõik ambitsioonikad ja kenad inimesed. Ent ma ei tunne neid päriselt. Tunnen ja usaldan oma kunagisi õpilasi, kes täna on ise õpetajad. Et nad on teinud häid valikuid.
„Nonii“
Tulen siia ikka ja jälle, sest armastan Eestit. Eesti keeles on mu lemmiksõna „nonii“.
Mulle meenub üks naljalugu, kuidas meie esiisad soome-ugrilased jõudsid Läänemere äärde ja mõtlesid, mida teha – minna edasi või mitte? Ungarlased hõiskasid „paprika!“ ja tegutsesid hooga. Eestlased mõtlesid: „Nonii, kas peaksime jääma või minema?“ Ja nad ka tegelikult läksid. Soomlased mõtlevad siiani, kas minna või mitte minna?
Mulle meeldib eestlaste suhtumine – see pole ungarlaste moodi äkiline ega soomlaslikult aeglane, vaid seal vahepeal. Te oskate investeerida ajudesse, panustate mõtlemisse. Ja kui te otsustate tegutseda, siis tegutsetegi. Mõistagi olen ma olnud siin oma mullis – need inimesed on huvitatud endast ja teistest inimestest ning nendega suhe on olnud usalduslik. Kindlasti on kusagil Kapa-Kohilas ka teistsuguseid eestlasi.
Eestlastega on lihtne kontakti saada, te olete avatud. Kuid oluline on piire austada. Kui vaadata suhet eestlastega graafiliselt, siis on see nagu ühtlaselt kasvav joon, mis algab madalalt, isegi jahedalt, ent võtab ajas järjest soojema ja avatuma tooni. Võrdluseks aga ameeriklastega on algus pigem tormiline, ülimalt avatud, mispeale järgneb jahenemine ja taas avanemine, suhte kasvamine.
Laulupidu ja rattaretked
Muidugi armastan kohukesi, laulupidu ja rattaretki imelises looduses. Kui Tallinnas oli ANSE konverents, kutsusin osalisi enne konverentsi endaga kaasa rattaretkele läbi Eesti. Nii rändasime umbes 15 inimesega Petra Poolametsa juhendamisel läbi Eestimaa – Tallinnast Haapsallu, sealt Hiiumaale, Saaremaale, Muhumaale, Pärnusse ja taas tagasi Tallinnasse.
Läbi aastate olen kutsunud oma sõpru endaga koos rändama, olen nii isegi sattunud rattaga Setumaale. Ja mõned aastad tagasi sõitsime sõpradega 1600km mööda rannajoont Tallinnast Klaipedasse. Isegi mu hiirematt on ajaloolise Liivimaa kaardiga. Ja mul on sini-must-valgeid märke siin-seal, näiteks mu märkmiku kaanel. Ja kui kohukesi pole, aitavad mul just need asjad südames hoida suurepäraseid mälestusi ning ootust, millal jälle Eestisse tulen.
Aga ma rändan igal pool, mitte ainult Eestis. Mind on alati huvitanud erilised kohad. Näiteks eelmisel aastal käisin pikemal rattaretkel Austrias.
Keel
Olen õppinud eesti keelt ja saan enamjaolt aru, mida räägitakse, ent minu töökeel on siiski inglise keel. Saksamaal muidugi saksa keel. Ka nüüd Nelijärvel tegime ISCIkatega tööd inglise keeles.
Minu keel on lihtne, kasutan ka käsi ja jalgu, nagu näed. Ja eestlaste puhul on eriliselt meeldiv ka see, et kuigi teil on hea inglise keel, siis alati ütlete, et see pole piisavalt hea. /Saan siinkohal komplimendi, et olen tüüpiline eestlane./
Olen saanud ka Saksamaal harjutada eesti keelt koos eestlastega, kes soovivad õppida saksa keelt.
Nii on tükike Eestist olnud mulle ka Saksamaal, oma kodus päriselt kaasas.
„Sa kirjutad selle loo ju ometi eesti keeles? Ma oskan seda lugeda küll.“
Olen õnnelik, et olen saanud anda nii paljudele inimestele võimaluse õppida
Mitte lihtsalt ISCI, vaid kogu ESCÜ ja ANSE on mulle olulised. Et on katusorganisatsioonid, mis koondavad ühtekokku kõik superviisorid ja coach’id, kes selles valdkonnas tegutsevad – nii minu enda käe all kui ISCIs ja teistes koolides õppinud. Olen olnud superviisorite kogukondade sünni juures mitmel pool Saksamaal, Norras Stavangeris, Riias. Ent mitte kusagil pole see olnud nii, et mina oleksin see, kes toob kõik kokku, vaid ikka on mind integreeritud nende kogukondade juurde. Ja kusagil mujal pole tekkinud sedavõrd suurt kogukonda nagu Eestis. Elan õnnelikul ajal, sest mul on olnud võimalus teha nii mitmeid alguseid.
Alati jääb midagi nähtamatuks
Kunagi kauges minevikus, kui õppisin terapeudiks, oli vaja õppida puuetega inimestega töötamiseks ka mingi käeline oskus. Ma valisin kangasteljed. Õppisin selle ära ja olen kudunud kardinaid, laudlinu, veste ja vaipu.
Aga mu õpetaja ütles mulle: „Ma väga austan sinu valikut, kuid sa ei suuda oma käsitööga endale elatist teenida. Õpi parem terapeudiks!“
Inimestest ei saa kõike kunagi teada ja kõik ei tule jutuks. Nii oleks äärepealt juhtunud, et minu kirg kangastelgedel kudumise vastu oleks võinud jääda täielikult saladuseks.
Meis kõigis on alati palju rohkem kui välja näitame.
See on sinu hetk!
Sest selles hetkes peitub aeg.
Anda sulle edasi mu parimad soovid.
On minu suur õnn, et sina elad siin ilmas samal hetkel kui mina.
Et meil on see hetk, mil teineteist tunda!
Niisiis soovin meile mõlemale:
Et me leiaksime aega sellel uuel aastal sinu elus veeta mõned hetked koos –
veidi aega, et põleda – veidi aega, et lõbutseda – rõõmsaid hetki koos –
hetki kahetsemaks, et meil polnud rohkem aega, ja samas mitte unustada:
Et aeg ei ole meie kätes!
Kui jumal on armuline, saab meil olema aega. Seniks võid olla kindel, et oma mõtetes olen sinuga koos!
Sest me mõlemad oleme jaganud aega nii, et hetked saaksid kõnelda sobival ajal.
Kas aeg annab aru? Isegi kui aeg meil voolab käest, on see siiski kohane hetk, siin ja praegu,
sest ainult su “siin-ja-praegu” on tõeline, ja loodetavasti hea!
Mingu sul õnneks seda hetke nautida, sest mina ja teised oleme leidnud aega su peale mõelda!
Aasta vanem, iga päev vanem, iga sekund, elu on praegu.
Naudi seda samuti praegu!
Achim Fritzsche
—-
- a sügisel täitus 10 aastat ISCI – International Supervision and Coaching Institute rajamisest. Ajast, mil kogunesid 11 superviisorit ja coach’i, et rajada oma kool ja koolkond. Instituudi lõpetanud neljast lennust on välja kasvanud 60 ANSE standarditele vastavat sertifitseeritud superviisorit-coach’i. Instituudi suurim väärtus on meie tudengid ja vilistlased.
Artiklite sarjas ”ISCI säravad tähed” on portreteerinud kooli vilistlasi II lennu lõpetanud superviisor ja coach Triin Tars.
Loe ka teisi lugusid siit.