Ingrid Tiido, ISCI I lennu vilistlane: ‘Maailma rahu’

Ammu enne

Kui vaatan tagasi sinnani, kus tunnen, et on õige koht alustada, näen hetke oma tööelus Tallinna Lastekodus, kui otsisime keskastmejuhtidele superviisoreid. Nii algas meie koostöö Kaupo Sauega. Olin see, kes kogus kokku sisendi ja toetas korraldusliku poolega. Ühel hetkel küsis Kaupo, kas olen mõelnud, et võiksin teha midagi sarnast, õppida supervisiooni. Ma ei tundnud sellega mingit isiklikku seost. Mõistan nüüd, et ma polnud lihtsalt valmis. Kui sellest hetkest oli möödas umbes 2 aastat ja nägin ISCI väljaõppe kuulutust, teadsin, et tahan seda. Nägin, registreerisin ja läksin! Sel momendil oli mul täiesti meelest läinud vestlus Kaupoga, ent kogu pilt sobitus taas kokku, kui esimeses õppemoodulis kohtusin temaga taas. Meie õppejõud olid Tiina Merkuljeva, Piret Bristol, Mari Saari ja esimesel kohtumisel olid lisaks neile ka teised ISCI õpetajad meid tervitamas.

Kübaratrikk

Iga õppemooduli alguses panime oma ootused seinale ja mooduli lõppedes võtsime taas ootuste lehed seinalt, saades aru, et kõik soovid on salaja täitunud. Ei mina ega teised mõistnud, kuidas meie õpetajad suudavad teha sellist mustkunsti – justkui tõmbaks küülikuid kübarast välja. Mitte midagi selle ootusega ju otseselt ei tee, ent täitub ikka. 

Achim, keda keegi pole eales näinud

Üks tõeline nali oli õpingute ajal ka. Kõik rääkisid Achimist (toim ISCI õpetajate õpetaja Achim Fritzsche), keda ei mina ega teised kaasõppurid polnud kunagi näinud. Ta oli justkui väljamõeldud inimene – kõik räägivad, keegi pole näinud, ja siis õpetajad räägivad temast. Vanemad inimesed muidugi ka, jättes kuvandi tõelisest legendist. Õnneks olen aastaid hiljem saanud veenduda, et Achim tõepoolest on olemas ja ta on päris inimene, päris superviisor.

Meie lennu rikkus olid meie kolm õpetajat – igal oma eriline taust, erinev käekiri ja kogemuste pagas. Kui palju mitmekesisust – coachingu, geštaltpsühholoogia, lahenduskeskse teraapia ja psühhodraama lähenemisviisid. Iga õpetaja näitas oma tegutsemist, millest tekkisid valikuvõimalused. Mulle tundub, et igast nakkus midagi. Ei saa öelda, et oleksin teinud valiku vaid ühe kasuks. 

Tean nüüd uuesti

Näen, kuidas supervisioon on täielikult mu elu muutnud – see andis mulle süsteemsuse, tõi uue hingamise. Tean nüüd uuesti, et töö inimestega on põnev ja lahe. Minus süttis loovus, huvi inimeste vastu ning julgesin kasutada uusi tööriistu. Enne supervisiooni olin pikalt töötanud psühholoogina asutuses ning kui tagasi vaatan, olin psühholoogitööst natuke väsinud. Väljaõpe tõi mu kire tagasi. Defineerin end kõige rohkem just superviisorina – see moodustab ka suurima osa mu tööst. Lisaks olen koolitaja, psühholoog, perelepitaja. Individuaalset tööd ja gruppe on mul mõlemaid ning peamiselt kohtab mind sotsiaal-, meditsiini- ja haridusvaldkonnas. Õpetan ka tudengeid Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis. 

Superviisor on ise tööriist

Tallinna Lastekodus olin 10 aastat psühholoog, sealt edasi 6 aastat arendus- ja kvaliteedijuht. Oma praksisesse üleminekuaastaid mõõdan tagasi tundega, et oleksin võinud juba varem omal käel liikuma minna, kuid ei taibanud, et olen juba valmis. Tahtsin lõpuni veenduda, küpseda ja tunnetada, et see on minu jaoks. Tegin mõnda aega ühes päevas kahte tööd. Töö lastekodus oli mul sama suur armastus kui supervisioon. Vahel mõtlesin endast, et olen justkui mormoon, mitme armastusega. Aga superviisor peab hoolitsema ka enda kui tööriista eest, nii et taipasin peagi, et selline elustiil pole jätkusuutlik ning valikud on vältimatud. Ma ei ole kahetsenud oma valikud isegi siis, kui päris kaheksa tunniga tööpäevas toime ei tule. Ent olen palju supervisiooni panustanud ja näen oma tulevikku just siin.

Lõppematu ring

See, mida koolist olen saanud, on see, et istume alati ringis. Ma ei ole kunagi teisiti teinud. Mis iganes ruumis on, paigutume ringi. Kasutan seda igal pool ja ei kujuta ette, et saaksin koolitust, supervisiooni või töötuba läbi viima teisiti. Avaring, lõpuring – see on baashügieen, nagu hambapesu. „Kas olete õiges kohas?“ ja ootuste sättimine paberile on loomulik koolituse ja supervisiooni osa, milleta ei kujuta ma õppimist ette. Tajun just oma tudengite pealt, et oskan luua erakordset õpielamust ka neile, kelle jaoks õppimine on kunagi kauges minevikus rikutud. „Ma lähen räägin kõigile, et nii lahe on õppida!“, on parim, mida tudengilt tagasisideks saada võib. See on võimalik vaid tänu supervisioonioskustele – et õpid grupile mistahes teadmist edasi andma, et tunned grupidünaamikat.

Lihtsatest ja loovatest vahenditest on minu käekotis alati kaasas maalriteip ja post-it märkmepaberid, mille abil saab põhimõtteliselt kõik vajaliku ära teha. Teibiga saab joonistada, süstematiseerida, kinnitada ja suunata gruppi ruumis liikuma, kuhu vaja. 

Ennastjuhtiv ISCIkas

Mu lapsel on koolis õppeaine „Ennastjuhtiv õpilane“. Tõmban siit paralleeli, et ISCIkad on ka ennastjuhtivad – teadlikud, tööriistadega, oskustega. Kui suur ambitsioon on, et paljud inimesed ja organisatsioonid saavad olla psühholoogiliselt ennastjuhtivad. Supervisiooniga saame anda inimesele võime saada endast teadlikuks – et ta saab aru, kus on tema vastutus, kus on tema piirid, et ta saaks olla õnnelik töötaja. Konfliktilahenduses öeldakse, et kui inimene on konfliktiteadlik, siis on konfliktikindel organisatsioon. Kui ISCI kogukond kasvatab enda eest vastutavaid ja ennastjuhtivaid inimesi, on meil rohkem tervemaid organisatsioone.

Bussis ei tea veel keegi, mis on supervisioon

Kui vaatan, milliste probleemide keskel me igapäevaselt töötame ja elame, usun, et superviisoreid on ikka juurde vaja. Et me suudaks ennetada läbipõlemist, et me kasvataks eneseteadlikkust, et suudaks hoida isiklikku arengut ja oleksime ennastjuhtivad. Ühiskond ütleb: „Silm, sära! Tee rohkem!“ Ja superviisor suudab hoida selles pöörases maailmas tasakaalu, et toimub areng, ent samal ajal oleme tasakaalus. Et me ei hävita ennast. Psühholoogiteenus ei ole sageli organisatsioonides aktsepteeritav, seal on teatav stigmatiseerimine, sildistamine. Ent supervisioon on kõige lähedasem teenus, kus inimesed saavad iseendaga töötada. See on sotsiaalselt paremini aktsepteeritav ja selle kaudu muutuvad ühtäkki ka kättesaadavaks psühholoogi- ja terapeuditeenused.

Kuigi meil võib jääda petlik mulje, et coaching ja supervisioon on järjest rohkem kättesaadavad, siis tegelikult inimesed ikkagi seda ei tea. Kui läheksid bussi ja küsiksid, mis on supervisioon, siis ilmselt keegi ei teaks. Me justkui usume, et meditsiinis, sotsiaalvaldkonnas ja hariduses võiks olla supervisioon tuntud olla, ent see pole nii. See pole kättesaadav igale inimesele, kes teeb tööd inimestega, kelle töö on emotsionaalselt laetud. Aga meid on järjest rohkem, mu lootused on kõrgel. 

Unistan, et saaksime kokku

Meie suveakadeemiad toovad meid kokku. Olen saanud tänu ESCÜ (Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühing) juhatusse kuulumisele uusi lendusid tervitada, saada tuttavaks. Käegakatsutav ISCI on see, kui saad kohtudes teisi õppureid ja vilistlasi kallistades tervitada. Kohtumisest saadud puudutus peab olema sedavõrd tihe, et see kannaks järgmise kohtumiseni. Mina vajan seda. Usun, et sina ka.

Ja nii me kohtume kunagi ISCI 100. juubelil, kui tervitame pikkade pidulike kõnedega kõiki vilistlasi ja õpetajaid, meenutame ja pühitseme. Et oleme kool ja koolkond.

Ja kui küsid, millest päriselt unistan, siis „maailma rahu“ kõlab ju väga ausalt, kas pole?

………………..

 

Sel sügisel täitus 10 aastat ISCI – International Supervision and Coaching Institute rajamisest. Ajast, mil kogunesid 11 superviisorit ja coach’i, et rajada oma kool ja koolkond. Instituudi lõpetanud neljast lennust on välja kasvanud 60 ANSE standarditele vastavat sertifitseeritud superviisorit-coachi. Instituudi suurim väärtus on meie tudengid ja vilistlased.

Artiklite sarjas”ISCI säravad tähed” on portreteerinud kooli vilistlasi II lennu lõpetanud superviisor ja coach Triin Tars.

Loe ka teisi lugusid siit.