ISCI V lennu vilistlane Hele Kull: Peatatud aeg
Su ainus vara on see,
mille oled jaganud ära.
Anna asjule armastav ase.
Ainult see, mida andnud käest,
mida kinkinud südamest oled,
sind hoiab, käest lahti ei lase.
Öössesööstja, see on su trööst:
iga masendus rõõmust on rase.
Kaotaja mõnikord
leiab kerguse haruldase.
/D.Kareva/
Ämblikuvõrgud
Täna hommikul seadsin sammud fotokoolitusele, kui kastepiiskades pärlendavad ämblikuvõrgud mind paelusid ja ma kuidagi ei suutnud peatumata oma samme seada. Oli vaja seisatuda, võtta telefon ning teha hetke jäädvustamiseks paus.
See hommikuudune meenutus võtab kokku minu õpingute järgse aja, kui ikka ja jälle peatun, et õpitut analüüsida ning noppida sellest uus rida pärleid. Kuigi olen tänaseks ISCI lõpetanud ja superviisori tööks justkui valmis, pole ma ju kuidagi veel valmis. Vaatlen ümbrust ja õpin neist hetkedest, mida elu mu rajale annab.
Osata seda, mida sina oskad
ISCIsse õppima minekuks oli mul kolm põhjust: Signe Vesso, Mari Saari ja Kaupo Saue. Nemad on minu arengut ja motivatsiooni enim mõjutanud.
Signe näitas teed Innoves kovisioonijuhtidele. Mind paelus meetod, mis lubab olla selline, nagu oled, ja sealjuures toetada teisi, olles parim.
Kogesin oma grupis ühte tõsist olukorda, mida toona ei osanud tähtsustada ja lahendada. Jagasin seda Signega, kes küsis vaid ühe küsimuse: „Mis oleks, kui võtaksid vastutuse selle olukorra tekkimise eest enda peale?“
Ma ei olnud sellise lahenduse peale mõelnud, kuna olin kogu olukorda tegelikult vähe märganud ega suutnud isegi kõiki detaile meenutada. Ent olles grupi juht, võtsin julguse oma eksimust siiski järgmisel kohtumisel tunnistada. Lahendus, mis tuli kiiresti ja ootamatult, pani mind uskuma uues suunas. Signe soovitus ja saabunud lahendus andsid impulsi, et tahan õppida küsima vajadusel vaid üht küsimust. Osata seda, mida tema oskab.
Mariga kohtusin samuti Innoves lahenduskesksel koolitusel. Mäletan, et esimestest hetkedest peale olin saanud endale eeskuju! Imetlen kuuni ja tagasi tema oskust väga nappide vahenditega teha suuri tegusid. See, mida ta ütleb ja mõtleb, kui ta ütleb, ja mida kõike ta jätab ütlemata, kui see tundub liigne. Kuidas ta on konkreetne ja kohal. Ta võtab hetke peopesale ja peatab aja, kui vaja.
Kord jutus ütles Mari mulle: „Hele, ma olen ju introvert!“ Ja mina, üleni ekstravert, vastasin: „Mari, ma tahan ka!“
Eeskuju, kes tuletab meelde, et rohkem ongi vähem. Ja kuidas öelda „STOPP“.
Ja Kaupo loodud (õpi)ruum on see, mida olen lapsest saati alati ise igatsenud ja tahtnud luua – tarkuse, südamesoojuse, narratiivi ja seoste abiga kujundatud keskkond, milles on hea kasvada.
Kaupo oli mulle saatjaks nii mu vaimustusest kantud õpingutee alguses kui kaosesarnases finaalis.
Kas JAA pole JAH?
Kaupoga kohtusime ISCI eelintervjuul vahetult enne kooli algust. Mari ja Signe soovitused olid mul varasemate kohtumiste järgi taskus. Ja siis ta ütles: „Hele, sa oled valitud. Kõik on väga hästi, kuid on üks asi – meil on grupp ajaliselt varem ootamatult täis saanud ja sa oled joone all.“
Minu jaoks oli olnud selle hetkeni olulisim saada need „jah“-sõnad. Olin tundnud eneseusu ja õnne tulva, et minu jaoks kõige väärikamad olid mulle öelnud „jah“. Kohe järgnes soov nendega koos ühte õhku hingata, õppimise alleel kõndida.
Lahkudes jäi meil kokkulepe, et kui olen siiski täiesti kindel oma otsuses asuda õppima, peaksin neile enda mõtted kirjutama. Kaks päeva otsisin ja kirjutasin oma motivatsiooni ning kooli ma sain. Mina, kes ma pole eales endale midagi küsinud ega nõudnud, kirjutasin kirjas: „Te peate mind võtma, sest kusagil ei olnud kirjas, et „jaa“ pole „jah“ ning ma pole teisiti arvestanud…“
Pean seda hetke oma elus üheks murrangulise muutuse esilekutsujaks ning edasist üheks kõige väärtuslikumaks kingituseks.
Kasvamise ruum
Minu eesmärk ei olnud omandada uus amet. Mulle oli kõige olulisem kogeda keskkonda, mis soodustaks arengut. Ja kuidas õppida ise seda looma. Ma ei usu hariduse andmise võimalikkusse. Usun, et tarkust saab ise ammutada seal, kus on hea pinnas, suur juurestik ja piisavalt toitaineid ning päike, mis annab soojust ja valgust. Ja kui soovid, oled vähegi vastuvõtlik, siis sa lihtsalt kasvad!
Usun, et coach’i ja superviisorina on oluline keskkonna loomisarengute peale nii see veetilk kui ka aeg kulutada. Nii, et inimene tunneks, et just nii on tema jaoks õige. Siis pole enam vahet, kui palju mina seal ruumis viibin või ei, peaasi, et temal minek on.
Olen oma õpetajatele tänulik, et mul lubati omamoodi, omas rütmis ja oma tõekspidamistega koos, ent ka kõigi teistega koos sirguda. Iseendaga ja iseendana. Iseendaks.
Nagu vanaema juures
„Sina kasva, meie oleme siin, kui sa meid vajad!“ võtab hästi kokku terve õpingute aja.
ISCI kool tekitas paralleeli hommikuse vanaema juures ärkamisega – avad silmad vanas püstotstega voodis, mille põhjas on krõbisev õlekott. Voodi on pliidi lähedal, juba kiirgab sealt soojust. Vanaema on kärbeste eest kaitseks laotanud üle voodiotste suure vana kardina, millest läbi paistev päikesekiir annab valgust, kuid ei tee silmile liiga. Ja ometigi, olles krabisevatel õlgedel, kardin katuseks kärbeste kaitseks, tuli pliidi all praksumas, oled peagi valmis kõik selle turvalise kõrvale jätma ning päevale vastu astuma. Oled saanud sealt nii palju kaasa, et võid minna maailma.
Me üks – V ISCI
Selles on väga vähe loogikat, kui saad kokku täiesti võõraste inimestega erinevatelt elualadelt, ning ikkagi tunned, et kõik kokku on üks. Võid olla sina ise, minna omas tempos ja ikkagi olla nendega üks.
Kogesin, kuidas on võimalik kasvamist ja muutusi väärindada. Justnagu suure puu oksad, mis igaüks on eri kujuga ja eri suundades sirutunud, oleme ikkagi ühe puu küljes ja loome ühte lugu.
Kuigi olen väga inimsõbralik, oli ka minu õpingutes hetki, kui tõmbusin endasse. Mind valdas hirm, kui mõtlesin selle peale, kuidas ma saan nendega kokku kõlada, kui ise pole veel omi noote viisiks vorminud?
Kõik meie ühised grupitööd pakkusid avastamist, kuidas igaüks meist samas rollis väga erinev on. Ja alles hiljem taipasin, kuidas igaüks meist nende töödega kujundas ka teisi. Aitäh, et olete mind loonud!
Pimestav positiivsus ja äkilised kukkumised
Peaaegu terve õpingute aja olin täiesti armunud nii sellesse kooli, õppimise viisi kui nendesse inimestesse. Kõik, mida kogesin, oli ülev. Mind ümbritses võlumets, millesse uskusin pimesi. Ent kui kõik on liiga hästi, pole seal enam ju arengut, nägemine muutub piiratuks.
Olen tänulik, et mulle anti võimalus tulla ka võlumaailmast välja – kõndimise asemel paigal seista, elavat naeru vaheldada tasasusega, seltsimist vahetada iseendaga olemise vastu. Kõike seda sain ma kogeda. Öeldakse ju ka, et tasakaalu saavutamiseks pead teadma, kus on ühel ja teisel pool ots.
Püüdsin leida tasakaalu õppimise ja tunnetuse vahel, julguse ja hirmu vahel, kohalolu ja põgenemise vahel.
Teel nappusesse
Olen tohutult õnnelik olnud läbi oma elu, kohtudes vaid eriliste ja arendavate inimestega, teinud palju erinevaid töid, korraldanud ja juhtinud, panustades täie hingega kõigesse, mida teen. Nüüd näen, kuidas see teine pool minu elust oligi suuresti puudu – et kogeda kukkumist, ebaõnnestumist, ebakindlust.
Minuni jõuavad alles praegu need taipamised, kui palju arvasin end algul teadvat ja oskavat, ning kui vähe täna oskan. Õpin rohkem, et olla, et teha järjest vähem. Mõistan, et olen omal moel teel nappuse poole.
Tunnistamine ja tunnustamine
Minu elus ja õpingutes on suur roll ka Sigrid Meltsil, kes on toonud kogemisena minuni ühe tasakaaluankru – tunnistamine ja tunnustamine. Tunnistamine sellest, mis on, ja tunnustamine selle eest, mis on (selles hetkes), kuigi selle tunnistamine võib olla keeruline.
Kui tunnistad päris olukorda, et nii on, ehk jalad on põhjas, siis enam ei vaju, ning on võimalik end jälle ülespoole lükata. Kasutan seda sageli oma töös, et võimaldada kliendil end ise olukorras tajuda ja leida omaenda jõu abil väljapääs. Vahel on vaja muda üleskeerutamise asemel lihtsalt püsida ja pisut veel rohkemgi oma ebamugavusse vajuda, et lõpuks tajuda: “Jaak, kurat, jalad põhjas!” Vaid nii saab sisemiselt muutus tekkida.
Sigrid ütles meie õppesupervisiooni kokkuvõtteks: „Mind on alati hämmastanud ja inspireerinud sinu ausus ja võime ennast haavatavaks teha.“ Aitäh Sigrid! Tunnistan, et olen haavatav ning tunnustan end, et julgen seda tunnistada ning seeläbi ehk saada paremaks kasvutoetajaks teistele.
Klaar
Kuigi läksin õppima uusi oskusi, tunnen, et pole eales olnud nii mittevalmis. Mul pole kõike, olen selle teadmise eest tänulik ning selle tunde sees positiivselt ootel, isegi õnnelik. Kuid mul on piisavalt oskusi, piisavalt julgust, natuke jonni ja mind ennast, et minna tegudele. Minu praksis kannab üldnime Claritas, mis ladina keeli on klaar, selge, hele. Lõin südames selle loovruumi, võtan kaasa sinna oma sõprade soojuse, vanavanemate väärtused, nii ISCI, Signe, Mari kui Kaupo kingitud kallid tarkusekillukesed ja meie kursuse koosmeele. Luban seal ruumis ka mind enda kaasteeliseks valinud arengusoovijal kasvada.
Enda moodi. Iseendaks.
Loomine on alati eneseloomine.
Kõik, mida olen mõelnud,
kõik, mida olen väljendanud
sõnade, helide, värvide või liikumise läbi,
on mind vorminud.
Mida rohkem olen suutnud anda,
seda rikkam olen.
Mida rikkam ma olen, seda rohkem on mul anda.
Üha ülemaks kasvab see, kes iseend kingib.
Ja üha vähemaks jäävad tema enese vajadused.
Maailm tuleb vastu ja kallistab.
/D. Kareva/
—–
- a sügisel täitus 10 aastat ISCI – International Supervision and Coaching Institute rajamisest. Ajast, mil kogunesid 11 superviisorit ja coach‘i, et rajada oma kool ja koolkond. Instituudi lõpetanud neljast lennust on välja kasvanud 60 ANSE standarditele vastavat sertifitseeritud superviisorit-coach’i. Instituudi suurim väärtus on meie tudengid ja vilistlased.
Artiklite sarjas ”ISCI säravad tähed” on portreteerinud kooli vilistlasi II lennu lõpetanud superviisor ja coach Triin Tars.