Evelyn Soidla, ISCI IV lennu vilistlane: ‘Kohtumine ebamugava endaga’
See päev tuli
Olin olnud pool aastat kolmanda lapsega kodus, kui minu teele jäi üks sotsiaalmeedias reklaamitud sündmus – tore päev endale, kus vihjati võimalusele iseenda kohta midagi uut teada saada ja tõenäoliselt oli seal ka coachingut mainitud. Kuni selle ajani olin töötanud Sisekaitseakadeemias inglise keele lektorina ning kodus olles olin juba tabanud end mõttelt, kas tõesti tahan sama tööga jätkata? Tundsin, et ma ei taha enam pelgalt õpetaja olla. Otsisin võimalust kuidas töötada inimestega erinevalt sellest, mida olin siiani teinud.
See päev tuli. Kohtasin täiesti võõraid inimesi ning tegime mitmeid erinevaid harjutusi. Üks neist oli pärit süsteemsest coachingust ja seda viis meiega läbi Piret Bristol. Kirjutasime igaüks oma vanad ja uued töökohad paberitele ja panime põrandale ritta. Siis pidime seisma järjest iga oma paberi peale ja kaaluma, kuidas selles töökohas oli andmise-võtmise tasakaal. Isegi, kui tol hetkel ei olnud mul endale lõplikke vastuseid, olin tundnud, et tasakaal ei ole paigas.
Päeva lõpus küsis Kaidi Peets minu käest: „Noh, kas tuled siis või?“
–„Kuhu ma tulen?“
–„Ei noh, meil hakkab ju nüüd see väljaõpe?!“
–„Väljaõpe? Mille väljaõpe? Ma ei tulnud väljaõppesse, vaid lihtsalt ühte toredat päeva nautima! Päeva enda jaoks!“
Ühtäkki olin ma sattunud olukorda, mis markeeris minu kui koduse lapsevanema jaoks majanduslikult olulist otsustuskohta. Aga veel palju enam tähendas see pöördepunkti mu karjääris. Elu veeretab võimalusi hetkedel, mil neid kõige rohkem vajame.
Kõik see, mis pärast järgnes, oli päris õudne
Kõige parem osa õpingutest oli asjaolu, et õppetöö toimus moodulites. Mu armas perekond oli nõus ilma minuta need päevad hakkama saama. Olen õpingutele tagasi vaadates veendunud, et mehed peavad eriliselt vastupidavad olema, kui naised otsustavad õppima asuda. Kogu õppeprotsessis oli minu jaoks nuttu, veel nuttu ning palju naeru. Paljude vanade asjadega tegelemine ja endasse süvenemine tõi rohkelt pisaraid. Ent mu perekond toetas mind igal sammul.
Kevad-suvi-sügis-talv
Õpingute aeg on minu jaoks kokku nagu aastaajad – vahelduvad emotsioonid ja mõtted, sügisel ja talvel saab energia otsa, kevad ja suvi toovad uut perspektiivi ja ärkamist. Mingid hetked, kus olin ära, siis jälle kohal. Hetked, kus kõik puhkes õide. Mõned momendid, mis tõid liiga palju infot, mida polnud sel hetkel ma ise valmis vastu võtma.
Ja lõpmatuseni olime küsimas: „Kus on kõik need meetodid? Meil on rohkem tööriistu vaja!“
Mille peale Kaidi ütles alati rahumeelselt: „Ma ei tea, mis meetodeid te taga ajate. Meetodid on sinu peas. Sa oled ise tööriist!“
Metoodik töötab metoodikaga
Frustratsioon sellest, mida õpingute ajal soovisime, ent mida me enda arvates ei saanud, on toonud mind tänaseks siia, kus ma ei taha ega vaja kõiki neid meetodeid. Õpetajana olin õppinud, et meetodid on ülitähtsad. Täna tean, et see pole päris nii. Mina töötan määramatuses. Ja sestap on minu kõige suuremaks konkurendiks just metoodik – teda on lihtne armastada ning tema töös on kõik ettevalmistatud, plaanijärgne. Ta ütleb täpselt, kuidas, millal ja mis võtteid kasutada.
Mina aga kutsun inimest uurima iseennast, kohtuma ka oma ebamugava endaga. Töö iseendaga pole iial lihtne ja kõik ei ole valmis seda rada kõndima. Ent usun, et õppimine saab toimuda vaid ebamugavas tsoonis. Me kasvame siis, kui oleme veidi ebakindlad.
Siiski, meetodeid mul tagavaraks on. Inglise keele coach’ina alustades pidasin elupuu meetodit ülioluliseks, et õpetada inimestele mineviku-, oleviku- ja tulevikuvorme, kust nad tulevad, kus nad hetkel on ja kuhu lähevad. Kus on nende juured, milline on nende võra ja oksad. Täna kasutan seda jõustamiseks, et näidata, milliseid varjatud tagavarasid inimestes on ja milleks nad võimelised on. Süsteemsest coachingust on minuga alati kaasas paabulinnu metafoor, mis tuletab meelde taustsüsteeme, millest on oluline teadlikuks saada. Ja eriliselt südamelähedane on mulle Ken Wilberi integraalne lähenemine, mis käsitleb inimest terviklikult. Usun sellesse, et inimene on kõige keskmes. Kui aitad luua muutuse inimeses endas, muutub tema käitumine, tema käitumine grupis ja kogu süsteem, kus ta on. Aga need ükski pole minu jaoks pelgalt tööriistad, vaid mõtteviis, terve elufilosoofia.
Tunnen, kuidas olen pööranud selja kõigele sellele, kuidas ise õppisin ja õpetasin, sest eksisteerib veel parem viis. Olen veendunud, et kõik algab inimesest endast. Ükski metoodika ei tööta, kui inimene ise ei ole korras.
„Millega sa täna tuled?“ –„Mul ei ole küsimust, kõik on lahendatud!“
Iga õppemoodul algas meil tavapäraselt nii, et kirjutasime sildile oma küsimuse(d), mis just praegu on minu jaoks oluline ja millega tulen sessioonile. Mäletan ühte korda, see võis olla neljas või viies moodul, kus ütlesin selgelt: „Mul pole küsimust. Kõik on selge. Kõik on juba lahendatud!“
Kaidi vaatas mind uurival ilmel ning ütles: „Võta aega ja mõtle, miks sul ei ole täna ühtegi küsimust.“
Sellest hetkest taipasin, mida tähendab vastutuse võtmine iseenda õppimise eest. Minu mõtteviis, mis juba õpitud ja mis veel õppimata, muutus sel hetkel täielikult. Päris valus hetk oli.
Õppeprotsessist meeldis mulle väga väikestes õppegruppides moodulite vahepealsel ajal õppimine (ingl peer group), sest me päriselt õppisime seal koos. Ja ma nautisin seda, et keegi ei andnud ette kohustusliku kirjanduse loetelu. Võisin ise valida, mida meelepäraseks ja oluliseks pean. Mida tahtsin lugeda, mida kuulata, mida kogeda. Olin õpingute alguseks tüdinud igasugustest raamatutest ning kõik, mida pidin teadma, pidi tulema läbi minu enda. Läbi minu valikute. Keegi ei kontrollinud, ent tegin kõik ära. Kui tavapärases koolisüsteemis öeldakse meile, mida teha, lugeda, siis ISCIs ei tehtud meie eest valikuid ära. Lugesime kõik erinevaid raamatuid, jagasime ja kogesime erinevaid asju.
„Aga mida see sinust räägib?“
Ühes õppemoodulis võtsime tükkideks oma perekonna ja sugupuu, tegime genogrammi. Selle töö käigus tõin välja, kuivõrd mulle meeldib käsitööd teha – heegeldada. Ja Kaidi küsis: „Kuidas sa seda oskust ära kasutad, kui oled superviisor/coach?“ Mõistagi ei suutnud ma siis sellele mingit loogilist kasutust leida. Tänaseks olen avastanud oma hea sõbra toel maalimise, kus oma kätega loodu aitab mõtestada seda, mis inimese sees toimub. See, mida ja kuidas oma töös kasutan, on minu sisemise mina peegeldus. Ja igaühe, kes seda minuga koos kaasa teeb, teeb see kogemus rikkamaks, teadlikumaks.
English coaching – keelt ei pea õpetama, seda võib coach’ida
Olen läbi ISCI õpingute ja kogetu jõudnud teadmiseni, et keelt ei pea õpetama, seda võib coach’ida. See tähendab, et ma ei anna inimestele ette, milliseid harjutusi peab tegema, mida lugema või kuulama. Keelecoachingus kasutan coachingu elemente ja ei õpeta kedagi. Kui tavaliselt keeleõppe protsessi alguses räägime sellest, millisel tasemel sa oled ja millised kursused oled läbinud, siis nüüd küsin ma hoopis, kus sa täna päriselt keelt kasutad? Kus tunned end kehvasti ja kus oskuslikult? Mida selleks juba teinud oled? Kuidas sa õppida tahad? Kus ja millist keelt sa vajad?
Kui keeleõppes ühelt tasemelt teisele liikumine võtab minimaalselt 120 tundi, siis kas lihtsalt uute sõnade pähe õppimine ja grammatikareeglite omandamine aitab sind päriselt edasi? Juht, kes peab saama üle hirmust võõrkeeles läbirääkimisi pidada või suurel laval esineda, ei vaja õpikust peatükki, mis keskendub reisimisele või hotellis vajalikule sõnavarale. Ta ei pruugi vajada tunnistust, millele on kirjutatud B1, vaid ületama oma ebamugavuse koosolekul suu lahti teha. Ta peab valdama oma töös olulist sõnavara. Ja vaid nii on õppija tõeliselt motiveeritud. Vastutus õppimise eest on nüüd õppijal endal, mitte õpetajal.
Teen seda, millesse usun
Nii juhtuski, et Sisekaitseakadeemiasse ma tagasi ei läinud, vaid jätkasin oma karjääri erakeeltekoolis (Multilingua Keelekeskus). Sain seal proovida ja arendada keelecoachingut ning kasvatada endas superviisori ja coach’i oskusi. Aasta-aastalt olen vähendanud tööd keeleõppijatega ning nüüd keskendungi seal õpetajatele/koolitajatele – et õpetada neid coach’ima.
Usun keele väge ning olen välja töötanud kursuse (Linguistics in Appreciative Leadership), mis seab fookuse väärtustavale juhtimisele ning keelekasutusele, et meeskondades äratada tõeline potentsiaal.
Lisaks, kõik need süsteemid (kaasa arvatud minu eelmised töökohad), millesse olen kuulunud, on mind meeletult rikastanud. Täna kasutan neid ressursse oma töös igapäevaselt.
Saa üle oma ebamugavustundest
Üks meie õpetajatest, Kaupo Saue, ütles kuldsed sõnad, mis mulle sageli meenuvad: „Saa üle oma ebamugavustundest öelda inimestele seda, mida sa päriselt arvad – tõtt.“ Tõde tuleb öelda suure armastusega. Eriti just õpetajatöös olen seda pidanud kõige raskemaks ülesandeks. Siiski mõistan, et aus tagasiside ei ole kriitika, vaid võib olla arenguks oluline pidepunkt, mil inimene ise saab võimaluse võtta vastutus oma eesmärkide ja tegude eest. Selles olukorras aitab mind kõige rohkem määramatusega toimetuleku oskus, sest reaktsioon, mis tuleb, on alati õige, ning mul pole vajadust seda ette planeerida. Hoian endas algaja mõtteviisi, mis teeb maailma avaraks ja toetab mind uue avastamisel.
Lendude võrgustik
ISCI on olnud minu investeering iseendasse. See võrgustik, mis on minu ümber, on eriilmeline, ent siiski ühtne. Rahvusvaheline ja põnev. Mul on alati olnud tahtmine teha tööd üle ilma ja usun, et see on võimalik. Mõistagi on ISCI nimi veel laias maailmas harva kuuldud, ent see on meie, vilistlaste kätes. Unistan sellest, et ma ei peaks end ise kutsuma suurtele lavadele mind inspireerivatest teemadest rääkima, vaid et mind märgatakse ja kutsutakse. Mida rohkem on meid, seda rohkem on suid, mis kõnelevad ISCIst, coachingust ja supervisioonist.
Ja kui unistan tulevikust, siis…
Sa vist tegelikult ei oota sellele küsimusele vastust, eksole?
Sest tulevikus on määramatus. Ja kõik, mis juhtub, on õige.
—–
- a sügisel täitus 10 aastat ISCI – International Supervision and Coaching Institute rajamisest. Ajast, mil kogunesid 11 superviisorit ja coach’i, et rajada oma kool ja koolkond. Instituudi lõpetanud neljast lennust on välja kasvanud 60 ANSE standarditele vastavat sertifitseeritud superviisorit-coach’i. Instituudi suurim väärtus on meie tudengid ja vilistlased.
Artiklite sarjas ”ISCI säravad tähed” on portreteerinud kooli vilistlasi II lennu lõpetanud superviisor ja coach Triin Tars.