Elliko Konno, ISCI III lennu vilistlane: ‘Seemned järgmisteks sammudeks olin ammu ise külvanud’
Üks, kaks, LÄKS!
ISCIst kuulsin siis, kui alustas esimene lend ning Küllike Oja jagas oma vaimustust värskelt alustatud supervisiooni ja coachingu õpingutest. Olin jõudnud mõelda, et võiksin õppida midagi uut, eelmistest õpingutest oli möödunud juba mitu aastat. Kuulasin ta viisakalt ära, ent ei astunud veel ühtegi sammu. Teist korda kuulsin ISCIst siis, kui teise lennuga alustanud Liisa Raudsepp oma positiivseid muljeid jagas. Need sõnad olid siis juba mulle tuttavad ja tundsin, et nüüd on minu kord. Nii Küllikese kui Liisaga olin varasemast tuttav Karjäärinõustajate Ühingu kaudu.
Seemned
Tagasi vaadates märkan mustrit, et olles umbes kümmekond aastat teinud sama tööd, kibelesin juba midagi uut õppima. Õpetajana töötades unistasin töönõustaja ametist, sest mind huvitasid inimesed ja nendevahelised suhted. Ja tabasin end jälgimas täiskasvanute koolituse või personalitööga seotud töökuulutusi. Nii läksin õppima organisatsiooni- ja juhtimispsühholoogiat. Ja sellest kümme aastat hiljem alustasin supervisiooniõpinguid. Hiljem, juba ISCI õpingute ajal leidsin vanadest tagavaradest ühe visandi oma tulevikust, mida olin koos sõbrannaga teinud juba koolis õpetajana töötamise ajal. Seemned järgmisteks sammudeks oma karjääris olin ammu ise külvanud.
ISCIsse astumise hetkel oli minus omajagu ebakindlust – kas minna psühholoogiaga sügavamale, õppida teraapiat või on ikkagi supervisioon see õige? Olin saanud pisut ka ise supervisiooni kogeda ning mõistsin, et sellest võiks olla minu karjäärinõustaja töös kohe kasu. ISCI eelintervjuule minnes veel kahtlesin oma valikus, ent minu superviisor Tarvo Tendal aitas mul mõtteid korrastada ning julgustas ISCIga ühinema.
Eelintervjuust mäletan, et küsisin palju. Üheks küsimuseks oli, miks peaksin läbima superviisori ja coach’ina töötamiseks nii pika väljaõppe, kui turul on küllalt tegijaid ilma mingi kvaliteetse taustata? Tiina Merkuljeva vastas mulle selle peale täie rahuga: „Mingil hetkel on kliendid teadlikud ja oskavad seda jälgida.“ Täna tean, et tal oli õigus.
Tagurpidimaja
Minu õpingute metafoor on tagurpidi pööratud maja. Või nagu kolmnurk, mis toetub ühele tipule. Tunnen, et õppimine algas minu jaoks valest otsast. Õppisin õpetajaks, siis psühholoogiks – need rollid on teiste toetamiseks. ISCIs jõudsin tõeliselt iseendani ning selge veendumuseni, et inimestega töötavad inimesed peavad kõigepealt õppima iseennast tundma. Alles seejärel suudavad nad päriselt toetada teisi.
Olen õppimiseni jõudnud alati läbi selgelt tunnetatud vajaduse, see pole kunagi olnud juhuslik valik. Ja saanud märkimisväärselt rohkem kui olen osanud otsida. Ükskõik, kas olen läinud selleks, et saada konkreetne teadmine või metoodika, või iseendast teadlikumaks saada, olen alati jõudnud järjest sügavamale enda sisse. Ja nii olen peale ISCIt läbinud veel ka NLP kursused.
Mis on kõige parem ja kõige halvem asi maailmas? Keel.
Üks mu lemmiktöövahenditest on keel. Kuulan, milliseid sõnu ma ise ja inimesed minu ümber kasutavad. Miks just sellised väljendid? Kui ütled „ma pean“ või „olen kohustatud“, siis mida see tegelikult tähendab? Kuigi me kõik justkui teame sõnade sisu, on tähendus igaühe jaoks erinev.
Julgustan inimesi küsimusi küsima. Sageli on nii, et kui küsimus üle huulte tuleb, võib olla seal osa lahendusest juba sees. Või ka, et vastust ei olegi hetkel vaja.
Oma töös kasutan palju metafoore, sageli on kasutuses Marika Saardi süsteemi- ja situatsioonikaardid. Väga heaks materjaliks on ka Signe Vesso coachingukaardid. Kõiki töövahendeid ma oma kohvris kogu aeg kaasas ei kanna ning valik on sageli varieeruv. Tõepoolest, mul ongi päriselt väike kohver, kuhu saan käe pista ja sealt just selleks korraks midagi sobivat välja tõmmata (toim – justnagu Mary Poppins). Muidugi kasutan ära ka keha, ruumi ja liikumist, ent meetod ei ole kunagi eesmärk, vaid vahend, mis aitab soovitule lähemale jõuda.
Superviisor – kohal!
Oma tänases töös olen Töötukassas osalise tööajaga karjäärinõustaja ning erapraksises superviisor, coach ja koolitaja. Kogu minu töötemaatika keerleb ikka töövalikute, tööga rahulolu, endaga toimetulemise, vaimse tervise ja läbipõlemise ümber. Supervisiooni ja karjäärinõustamist püüan praegu omavahel siiski lahus hoida, ent sageli ei tea klient ise minu juurde tulles, mida ta tegelikult vajab. Nii võib alles esmakohtumise järel tekkida teadmine, millise protsessiga oleks tal tegelikult vaja jätkata. Kõige olulisem on kliendi arengu toetamine. Ja teadvustamine, millised on minu võimalused ja piirid.
Karjäärinõustajana grupinõustamise käigus klientidega karjääripuud joonistades tunnen, kuidas käsi joonistab mõne oksa tugevamalt, suurema liikumisega. Nii on minu üks olulisematest „karjääriokstest“ olnud superviisoriks saamine. Alles hiljuti (3 aastat peale ISCI lõpetamist) tajusin, et ma ei liigu enam sinnapoole, vaid olen kohale jõudnud. See oli mõnus äratundmine, sest nüüd ma ei ütle enam, et saan superviisoriks, vaid olen.
Kvaliteetne vesi ühest allikast
Meid, ISCIkaid ühendab kogukonnatunne, sarnane mõtteviis. Voolame justkui ühest allikast. Palju on selliseid asju, mida pole vaja üksteisele sõnadega selgitada – meetodid, eetika, põhimõtted. Lihtne on nende inimestega rääkida, koostööd teha. Hästi erksalt on mul meeles, kuidas me ANSE suvekoolis tegime Juta Palmeriga ühist töötuba. See oli juba keele mõttes mulle suur eneseületamine aga koos suutsime sellest sündmusest teha erakordse ning meeldejääva kogemuse.
Mulle meeldib ka see, et me ei rüsele tööturul konkurentidena, vaid pigem otsimegi järjest uusi võimalusi koostööks. See rikkus on meisse juba istutatud.
Põhikool läbi
Piret Bristol ütles meie kursuse lõpetamisel ilmekalt: „Nüüd on teil põhikool läbi!“
ISCI on andnud meile kvaliteedimärgi ning ka sisustanud selle – kui palju erinevaid meetodeid me õppisime! Tõsi, võibolla mitte kõigis lõpuni sügavustesse minnes, ent igaühel on võimalik selle vundamendi pealt juba oma arenguteed jätkata ja juurde õppida. Meid on erinevate lähenemistega tuttavaks tehtud. See annab ka võimaluse eri meetodeid kokku miksida ning mitte kinni jääda ühte konkreetsesse lähenemisse. Ei ole olemas ühte ainuõiget.
Kui vaatan siit edasi, siis mulle näib, et ISCI järgmine kümme uue ajajärguna on juba alanud. Alustanud on sotsiaalvaldkonna kursus ja täiesti tuliuus rahvusvaheline õppegrupp. Usun ka, et järjest enam saavad „põhikooli lõpetanud“ ka uute gruppide juures või muudes tegevustes kaasa lüüa ning oma andeid näidata.
Unistan sellest, et oleme tulevikus senisest veelgi enam nähtavad ning need, kellele meid vaja on, teaksid ja leiaksid meid.
Näeme ja oleme nähtavad!
—–
- a sügisel täitus 10 aastat ISCI – International Supervision and Coaching Institute rajamisest. Ajast, mil kogunesid 11 superviisorit ja coach’i, et rajada oma kool ja koolkond. Instituudi lõpetanud neljast lennust on välja kasvanud 60 ANSE standarditele vastavat sertifitseeritud superviisorit-coach’i. Instituudi suurim väärtus on meie tudengid ja vilistlased.
Artiklite sarjas ”ISCI säravad tähed” on portreteerinud kooli vilistlasi II lennu lõpetanud superviisor ja coach Triin Tars.