Einike Mölder, ISCI 4. lennu vilistlane: Inimhingede aednik
Aardekirst
Minu teekond iseendasse sai alguse umbes 2007, kui olin noor tööotsija ja osalesin koolitusel „Tulen turule“. See oli mõne kuu pikkune programm, mille raames pandi noored tegema oma video-CV-d. Aga selleks, et teha üheminutiline video, pead sa teadma, kes sa oled ja mida sa tahad. Saime olla töövarjud ja meiega tehti erinevaid tegevusi. Muuhulgas kohtusime ühe superviisori/coach’iga, keda ma mitte kunagi oma elus pärast seda enam kohanud ei ole. Aga ma tegin oma ajju ühenduse, et eksisteerivad supervisioon ja coaching. Sel kursusel koostasin oma isikliku aardekirstu – A2 suuruses visioonipildi, kus olen 15 aasta pärast. Lisaks tegin ka nimekirja asjadest, mida tahan, et selleks ajaks teoks saaks. Sinna olin kirjutanud „superviisor ja coach“, seejuures teadmata, mida see päriselt tähendab.
See paber kadus mul ära
Ja leidsin selle taas, kui pidin noorsootöötajana tegema portfooliot. Et olin juba mõned aastat töötanud noorsootöötajana, siis sain aru, et ilmselt ma elu lõpuni seda tööd ei tee. Usun ja nägin, et iga noorsootöötaja tuleb teatud noorte jaoks. Igaühega tulevad kaasa omad noored. Ühed tulevad minuga, teised on teistega. Taipasin, et täiskasvanutel on ka vaja noorsootöötajat. Meie jaoks olid vaid noorkotkad, kodutütred ja laulukoor, kuid meie põlvkonnal ei olnud mõtestatud noorsootöötajaid, kes aitaks meil tõeliselt mõista, kes oleme. Sain aru, et superviisor ja coach just seda teevadki – aitavad mõtestada, kes me oleme, mida tahame ja mis meis parasjagu toimub. Kuidas ülejäänud maailmaga suhestuda nii, et hing oleks rahul.
Aednikul polnud võimalustki!
Olin juba mõne aasta töötanud noorsootöötajana ja mul ei olnud erialast kõrgharidust. Proovisin kohe peale keskkooli Tartu Ülikooli ajakirjandust ja kommunikatsiooni õppima minna – sain sinna sissegi. Aga et olin keskkoolis klassivanema ja usaldusisikuna teiste eest muretsemise ja vastutusevõtmisega läbipõlenud, otsustasin, et ma ei tööta inimestega. Mitte kunagi! Võtsin taimed.
Ning ajaks, kui uurisin, kuidas saan superviisoriks ja coach’iks, olin juba Maaülikoolis aianduse eriala magistrikraadi saamas. Mu otsingud viisid mind ISCIni, ent nõuded, mida esitati sisseastujale, olid sedavõrd ranged, et tundsin, kuidas mul polnud võimalustki. Ja mõistes, et supervisiooniõpingute eeldustingimused vajavad täitmist, astusin Tartu Ülikooli psühholoogiat õppima. See tundus mulle kõige lihtsam tee – hakata otsast peale!
Aga kui elu tahab, et töötaksid inimestega
Noore tööotsijana kaasati mind ühte programmi, mis oli suunatud õpi- ja käitumisraskustega noorte tugiisiku ja mentoriks õppimisega. Meil oli pooleaastane väljaõpe, kus sain esimese teadmise nõustamisest. Selle programmi ajal otsiti Võru Noortekeskusele uut juhatajat ja mõtlesin, et mul pole ju vaja otseselt noorsootöötaja kutset, et olla juht. Et mul oli visioon, saingi selle töö. Aga siis alles õppimine minu jaoks algas – korraga õppisin noorsootööd ja juhtimist. Selles valdkonnas õnnestus mul ka edasi liikuda, kui sain kohalikust noorsootööasutusest edasi Eesti Noorsootöö Keskusesse.
Mäletan seda hetke, kui nägin sotsiaalmeedias ISCI uue õppegrupi avamise kuulutust. Ja ikkagi kõheldes kirjutasin Kaidi Peetsile, et mul on nii pikk nimekiri /visualiseerib kätega umbes meetrit/ taustakogemusest ja õpingutest – kas ma siis saan või ei saa õppima?
Kuidas õpetada õppimist?
Ah et Tartu Ülikool… Selle jätsin siiski kolmandal kursusel katki. Tundsin, et see akadeemiline maailm ei kõneta mind enam. Tüdinesin ära üheplaanilisest õppimisest. Noorsootöö õppimine oli olnud praktiline, täis loovust ja mitmekesisust. Tartu Ülikoolis saabus reaalsus minu jaoks ühe ainega, kus käsitleti teemat, kuidas õpetada inimesi õppima. Aine oli üles ehitatud nii, et istud loengusaalis, ühtegi aktiivõppe meetodit ei kasutata, ühtegi kogemust ei anta. Mu aju jooksis sel hetkel kokku. Et mismoodi see käib – meid õpetavad inimesed, kes teavad, kuidas õpetada, kuid nad ise ei kasuta seda. Mul tekkis nii suur vastupanu, et valisin lõpuks vaid ainepunktide kokkusaamiseks vähegi toredaid aineid. Teadsin, et psühholoogiks ma saada ei taha. Minu motivatsioon oli nullis. Ja sinna see jäi.
Ma teen kõik kaasa!
Kui ISCI esimese õppemooduli järgselt sain ootamatult teada, et ootan oma neljandat last, siis küsisin endalt, kas teen pausi õpingutesse või saan jätkata? Ja otsustasin, et võtan maksimumi. Iga mees ei teeks seda, mida minu mees tegi. Tulimegi nädalalõpuks Tallinnasse, mu mees ja lapsed olid kõrval hotellis, kus pauside ajal käisin last toitmas. Sellist rändamist saime ette võtta ikka mitme mooduli jagu.
Kassipojad visatakse vette
Ma ei tea, kas kassipojad oskavad ujuda, kuid usun, et oskavad ikka. „Saage hakkama!“ oli see sõnum, millega startisime.
Sattusin meeldivalt vaatleja positsioonile. Olin noorsootöö õpingutest kogenud sedamoodi õppimist ja nautisin täielikult puhtalt akadeemilise taustaga inimeste „errorit“ – kuidas nad nõudsid erialast kirjandust, materjale ja täiendavat tausta. Kui inimesed on harjunud teatud viisil õppima, siis nende ümberharjumine võtab märkimisväärselt palju aega. Umbes seitsmendal õppemoodulil nad rahunesid. Selline õppimine, et me proovime ja kogeme, peale mida me reflekteerime ja ise loome tarkust, oli ikka päris mitmetele täiesti võõras maailm.
Meie väike õppegrupp oli väga ühtne, klappisime suurepäraselt. Olime kõik Tartu kandist ja üürisime koos korterit. Elasime üksteisele kaasa, kui keegi parasjagu alustas oma äri. Üleüldse hästi palju toimus kõigil sellel ajal. See andis kogetule nii palju juurde.
Õppematerjal õpetajatest endist
Meie grupi õppejõud olid Kaidi Peets, Ester Väljaots ja Signe Vesso, kes kõik oma tüpaažilt väga erinevad. Nende omavahelise dünaamika jälgimine oli juba omaette õppematerjal. Meil olid põnevad grupiprotsessid – hetked, mil õppijate vastuseis õppejõududele muutus tugevaks. Hetked, kui sellega ei tegeletud. Ja siis tegeleti. Saan aru, kuidas meile mängiti kätte võimalused õppida kõikidest reaalses elus tekkivatest olukordadest. Meil oli palju liidreid, kes omavahel said väga hästi läbi. Kuid grupi ja juhendajate omavahelist vastandumist kogeda oli võimas. Neist kogemustest tean väga selgelt, mida mina ei taha kunagi lasta oma gruppides juhtuda. Ma tahaks tuua aususe kohe ruumi ning mitte edasi lükata lahenduste otsimist. Tunnen, et see kogemus kasvatas igaühte meist. Ja ma päriselt julgengi tuua lauale nüüd ka ebamugavaid asju, kui vaja.
Mäletan, kuidas Kaidi ütles, kuidas ta on õppinud armastama konflikte. Tema olek, et „Andke põnevust!“ oli see, mis mind positiivselt mõjutas. Konfliktide lahendamine pole enam minu hirm.
Oskus vaadata maailma kogu aeg nii õnnelikult
Kõige tugevama jälje õpingutest on jätnud minu õppesuperviisori Kaupo Sauega kohtumised – ta puudutas mind iga kord oma olekuga. Ta muutis mind lausa inimesena. Tema kohalolu, tema kaasaliikumine, tema oskus vaadata maailma kogu aeg nii õnnelikult.
Ta ütles, et vaikus on kõige olulisem. Et vaikusest sünnib kasvamine ja taipamised.
Ma märkan alati vaikust ja tänu sellele julgen ja jõuan seda hoida. Seal toimub maailm.
Kui sellel teekonnal oleks raamatu pealkiri, siis milline see oleks?
ISCIs õppimise ajal töötasin Noorsootöö Keskuses ning nõustasin omavalitsusi noorsootöö korraldamises, et mõjutada neid omavahel koostööd tegema ja Euroopa Liidu rahastusel noorte heaks innovatsiooni looma. Palgatöölt tulin ära aasta tagasi ja täna on mul kaks suunda – olen haridusvaldkonna superviisor ja inimeste arengu toetaja. Life-superviisor tahaksin isegi enda kohta öelda.
Viimasel korral, kui sain ise osaleda supervisioonis, mõistsin, kuidas haridusvaldkonnas superviisorina töötamine hakkab end ammendama. See minu sisemine koht, mida olen oma sees tervendanud kogu aja peale keskkooli, on terveks saamas. Olen oma õpetajatele andestanud. Selles supervisioonis võeti lõpuringis välja Signe coachingukaardid ja sain sellise küsimuse: „Kui sellel teekonnal oleks raamatu pealkiri, siis milline see oleks?“ Ma ei tahtnud sellele küsimusele enda sees otsa vaadata.
„Aitäh, kallis õpetaja, ma annan sulle andeks.“ – see oleks selle raamatu pealkiri.
Nüüd olen jõudnud oma eluga kohta, kus olen ise justkui valge leht. Olen valmis oma elu täiesti puhtalt lehelt uuesti alustama. Nii oma elus kui oma äris.
Kui vastutus vedeleb
Olen nii paljudele inimestele nüüd nende vastutust tagasi andnud, mis oli enne minu käes. Olin varem see, kes vastutuse, mis vedeles, alati endale võttis. Enam ma nii ei tee. Teadvustan, et selleks, et terveks jääda, tuleb tegeleda sellega, mille eest sa ise vastutad. Üleliigset vastutust pole vaja võtta.
Minu valik on, kas ma kirjutan kliendi eest sõnad tahvlile või teevad nad seda ise. Sean selged ootused ja piirid.
Julgus
Kui ma poleks läbinud ISCi õpet, poleks ma julgenud tulla oma palgatöölt ära. Olen astunud suure sammu astunud lähemale iseenda unistustele. Minu eneseteadlikkus on palju kasvanud. Mäletan osade grupikaaslaste pettumust, et „nüüd peab iseendaga hakkama tegelema“.
Aga minu jaoks oli see parim, mis juhtuda sai – õpingute aeg oli kvaliteetaeg iseendasse vaatamiseks.
Ja üllatun vahest, kui palju kopeerin oma töös Kaidit, Estrit ja Signet.
Sa pead selles mängus kohal olema!
On mitut sorti ISCIkaid. On neid, kes on raamides ja neid, kes väga osavalt ja julgelt mängivad oma sisemise lapsega. Oma loovusega. Iga supervisioon on ju üllatus, midagi pole lõpuni välja mõõdetud ega plaanitud. Sa pead olema kogu aeg seal mängus kohal. Mida rohkem sa seda lubad, seda nähtavam ISCIkas sa oled. Ma näen, kuidas ka need, kes olid väga tugevates raamides, on hakanud mängima.
Loon ruume
Olen inimeste arengu toetaja. Tegutsen kahe maailma – esoteerilise ja ärimaailma vahel. Otsustasin ühel hetkel, et annan võimaluse tulla minu juurde nendel, kes otsivad iseennast. „Muutuste jumalannad“ on minu loodud retriitide sari, seitse kohtumist sügisest kevadesse. See on iseendaks kasvamise teekond. Näen, kuidas naised kasvavad, võtavad vastutust ja julgevad üha rohkem tulla välja sellega, kes nad on. Olen supervisioonist võtnud teadmise, et muutused ei toimu ruttu, vaid teekonnal. See ei aita, kui käid ühe meetodi juurest teise juurde ja soovid kiireid muutuseid. Kui keegi ei aita muutust mõtestada, on seda keeruline märgata.
Ning lõpuks polegi tähtis, kui paljusid meetodeid või milliseid maailmavaateid omavahel kombineerid. Mulle meeldib mõelda, et olen inimeste superviisor.
Parimad köögiviljad
Mind on tõeliselt toetanud minu aedniku hariduse taust. Näen inimest kui taime, kes vajab just talle sobivaid spetsiifilisi tingimusi. Ainus, mida mina saan teha, on luua ruum, kus ta saab kasvada. Kui minu ruumi tulevad inimesed, näen, millisesse mulda kedagi on vaja istutada. Kui palju päikest ja niiskust kellelegi vaja on. Millist keskkonda on talle vaja luua, et ta saaks vilju hakata kandma. Me võime luua ruumi, kus ta kängub, või luua tema jaoks sobiva ruumi, kus ta hetkega avaneb.
Minu enda Algallika
Minu unistus on luua koht, kus tulevikus kogu ISCI kogukond võiks tulla kokku nagu suviti oleme kohtunud Algallikal. Loon Euroopa parima retriidikeskuse – et oleks perfektne ruum, kus teha supervisioone. Koht, kus on nii välis- kui siseruum, mis toetab parimal moel endassevaatamist ja koosolemist. Seal keskuses on juba olemas suitsusaun, ülejäänu on veel loomisel. Ja kohtume 8. augustil 2025.
—–
- a sügisel täitus 10 aastat ISCI – International Supervision and Coaching Institute rajamisest. Ajast, mil kogunesid 11 superviisorit ja coach’i, et rajada oma kool ja koolkond. Instituudi lõpetanud neljast lennust on välja kasvanud 60 ANSE standarditele vastavat sertifitseeritud superviisorit-coach’i. Instituudi suurim väärtus on meie tudengid ja vilistlased.
Artiklite sarjas ”ISCI säravad tähed” on portreteerinud kooli vilistlasi II lennu lõpetanud superviisor ja coach Triin Tars.