ISCI III lennu vilistlane Anne Õuemaa: „Teadsin juba minevikus, et tahan teha tuleviku tööd, millel ei olnud veel nime!“
Elumuutev supervisioon
Usun, et teadsin juba enne sündi, et minust saab arengutreener-superviisor, aga ilmselt jõudsin selle vahepeal unustada. Esimest korda kogesin supervisiooni selle sajandi alguses, kui töötasin noortekeskuses riskinoortega. Siis pakuti Tartu noortekeskuste töötajatele linna poolt täiesti innovaatilist võimalust osaleda noorsootöötajate grupisupervisioonis. Haarasin võimalusest ja kutsusin kolleegi kaasa. Seal kohtusin esmakordselt oma tulevaste õpetajate Tiina Merkuljeva ja Kaupo Sauega. See oli aeg, mil nemad alles õppisid supervisiooni ja tegid meie peal praktikat. Arvan, et olime üks nende esimestest gruppidest. Nende meetodid olid nii loovad ja interaktiivsed.
Selle mitu kuud väldanud supervisiooniprotsessi tulemusel jõudsin tööalaselt suurele selgusele. Mõistsin, et kui soovin organisatsioonis muutust, pean hakkama ise noortekeskust juhtima või liikuma sinna, kus organisatsiooni infrastruktuur on paremini paigas ja meeskond suurem ning jätkusuutlikum. Olgu siinkohal öeldud, et selle noortekeskuse juhtimine ja toimimine põhines suuresti vabatahtlikkusel. Inimesed täitsid oma rolle põhitöö kõrvalt hobi korras. Siiani imestan, kuidas kõik nii hästi toimis. See oli esimest korda elus, kui kogesin, et supervisioonidel toimunud endasse vaatamine ja arutelud kolleegidega kasvatasid mind nii inimese kui ka professionaalina. Miski minu sees loksus justkui paika ja sain aru, et muutuste elluviimiseks tuleb võtta suuremat vastutust.
Tuleviku töö, millel ei olnud veel nime
See, et ma sobin inimestega töötama, oli mulle selge juba varajases nooruses. Mäletan, kui tegin eripedagoogikat õppides polikliinikus praktikat lastega ja logopeed ütles mulle: „Sul on kohe eriline anne saada nii väikeste lastega eriline kontakt!“ Teismelistega praktikat tehes ütles mulle praktika juhendaja: „Sul on kohe selline eriline anne saada teismelistega eriline kontakt“. Kui ma hiljem vanemate inimestega töös kokku puutusin, sain tagasisidet, et mul on eriline anne saada eakatega töötades nendega suurepärane kontakt. Taipasin ühel hetkel, et ma ei pea töötama tingimata noortega. Võin töötada kõigiga, sest ma olen Anne!
Minnes ajas veel tagasi, mäletan hetki eripedagoogika- ja sotsioloogiaõpingutest ning sellele järgnenud perioodist, kui osalesin välismaiste nõustajate-õppejõudude koolitustel. Seal kuulsin esimest korda kolleegide nõustamisest ja pedagoogilisest nõustamisest. Olin võlutud lähenemisest, et kellegi toetamiseks ei pea olema ilmtingimata psühholoog. Minu sees hakkas idanema soov nõustada pedagooge ja kolleege. Kui eelmise sajandi lõpus ei osanud ma sellele tööle nimegi anda, siis – mõelda vaid! – täna ma teen sellist tööd ja olen arengutreener-superviisor.
Ühel hetkel, kui töötasin üle-eestilises noortekeskuste katusorganisatsioonis, küsiti minult projekti lõppedes, kui saaksin valida, millega sooviksin organisatsiooni edaspidi panustada. „Ma tahan hakata nüüd coachima!“ üllatasin ennast ja teisi.
Selleks ajaks olin õppinud motiveerivat intervjueerimist (nõustamismeetod) ning läbinud aastase projekti, mille raames osalesin EBSi paaripäevasel coachingu-koolitusel ja töötasin aasta aega oma esimese coachee’ga. Julguse selle tee valida andsid mulle kindlasti motiveeriva intervjueerimise baasoskused. See on minu kui arengutreeneri ja superviisori ning koolitaja salarelv siiani.
ISCI vastupandamatu kutse
Läksin coach’iks hakkamise mõtetega ühele hariduskonverentsile ja, ennäe imet!, kohtusin seal taas Tiina Merkuljevaga. Astusin Tiina juurde ja tutvustasin end. Lühikese vestluse lõpuks ulatas Tiina mulle International Supevision and Coaching Institute’i (enne, nüüd ja edaspidi selles testis: ISCI) coach-superviisori väljaõppest pajatava voldiku. Lugesin kodus voldikut ja pidin peaaegu hulluma. See kõik tundus nii õige ja… kallis! Kaalusin mitu päeva ja tegin otsuse alustada ISCIs õpinguid.
Esimeseks kohtumiseks oli eelintervjuu, mis viidi läbi potentsiaalsete õppurite väikeses grupis. Teen pika jutu lühidalt – tundsin esimest korda väga selgelt, et olen jõudnud koju. Tean, mida tahan, ja see võimalus on otse minu ees.
Õpingute eel flirtisin mõttega, et ma tean ja oskan juba päris palju. Kui hakkan pakkuma oma teenuseid enda ettevõtte alt, poleks paha ka coach-superviisori toekamat tunnistust omada. Olin valmis ka üle vaatama oma professionaalsed teadmised ja oskused, neid uuel tasemel korrastama ja süstematiseerima. Lisaks avanes õpingute alustamisega taas võimalus end inimesena pisut arendada. Ja siis see juhtus! Peale esimest õppemoodulit pöördus kõik pea peale – kõige tugevamaks kujunes kiiresti soov inimesena areneda, teisel kohal oli jätkuvalt uute teadmiste ja oskuste omandamine. Emotsionaalselt kõige ebaolulisemaks oli muutunud võimalus saada tunnistus.
Õpingute aeg oli nagu suurepäraselt maitsestatud rikkalike koostisainetega ühepajatoit, mida keedeti pühendumuse ja armastusega. Meie kursuse põhiõpetajad – Tiina Merkuljeva, Kaidi Peets ja Piret Bristol olid nii erinevad ja teineteist hästi täiendavad. Ükski ei asendanud teist, igaüks üllatas oma nurga pealt oma viguritega. Lisaks neile käis meie õppemoodulitest läbi terve rida teisi ISCI säravaid õpetajaid. Igaüks lisas midagi erakordset juba podisevasse ühepajatoitu.
Meistritega koos meistriks
Õpetajad tutvustasid meile erinevaid supervisioonis kasulikke meetodeid ja ma viisin midagi neist iga kord peale õppesessiooni oma töösse, et katsetada. Minu katsetuste ja kasvamise tulemusena töötasime koos kolleegidega näiteks välja praktika, mis võimaldab noortekeskuste töötajatel üle Eesti saada vajadusel coachingut või supervisiooni, n.ö SOS-sessioone. Viisime kolleegidega katusorganistatsioonis läbi mitmeid projekte, mis võimaldas saada coachingu- ja supervisioonisessioone noortekeskustega seotud juhtidel, spetsialistidel ja meeskondadel. Töötasime välja arenguprogrammid meeskondadele, kus toetasin nii juhti kui tema meeskonda. Tegime paralleelselt põhjalikke kaardistusi, et uurida projektide mõju. Kokkuvõttes võin öelda, et mul on olnud õnn töötada juba õpingute ajal koos oma õpetajatega, integreerida oma nahal kogetut töösse ja kombineerida julgelt kõike õpitut.
Piret ütles meie väljaõppe viimasel päeval, et jääme talle meelde kursusena, mis tõestab, et koostöö ja kooskõla väga erinevate inimeste vahel on võimalik. On tavapärane, et pika õpinguperioodi jooksul on võimalik läbida grupil erinevaid arengufaase. Vahepeal tundus, et me ei jõuagi konfliktifaasi või see saabub pidulikult koos tunnistustega. Konflikt saabus siiski enne lõpetamist. Selle lahvatades demonstreeris meiega olnud Tiina oskuslikult, kuidas konfliktis olevat gruppi päriselt toetada. Õpetajate käitumine meiega päris olukordades oli meisterlik. Samas ei kaotanud nad kunagi oma inimlikku poolt. ISCI on jätnud minusse jälje, et õppimine ei seisne slaidide vaatamises, vaid tegutsedes ja tegelikke olukordi lahendades ning eeskujudelt õppides.
Viisin hiljuti läbi coach’iva suhtlemise treeningut – ühte oma leivanumbrit. Lõpuringis kuulsin tagasisidet: „Sa pole mitte koolitaja, vaid meister!“ Olen veendunud, et minu meistriks kasvamise teekonnal on olnud suur roll ka ISCI õpetajatel. Ehkki mul on oma teekonnal veel palju minna, saan juba praegu pakkuda oma klientidele valgusesähvakaid kogetud meistriklassidest.
Professionaalist inimeseks
Kuna sain teooria parktikaga koheselt siduda ja olin julge katsetaja, võin öelda, et lõin väljaõppe ajal tugeva baasi tööks arengutreeneri ja superviisorina. Tegin oma ettevõtte (Loov Kuu OÜ) ja tundsin, kuidas arenen hooga. Koostöö isikliku õppesuperviisoriga võimendas protsessi veelgi. Kõige suuremat muutust tajun eelkõige selles, et samal ajal, kui töötasin end professionaalselt üles, sain inimesena tulla alla. Üks imetlusväärne omadus, mis võlus mind juba motiveeriva intervjueerimise juures ja mida ka ISCI koolis õpetati, on alandlikkus (ingl humble) ja austus oma kliendi suhtes. Erinevad õpetajad on õpetanud mind oma eeskujuga pakkuma tarkust viisil, mis ei ole ennast upitav või teisi vähendav.
Õpinguaastate jooksul sain mitmeid taipamisi, mis on kujundanud minu elu ja arengut siiani. Üks elulise kaaluga taipamisi käivitus hetkel, kui Piret mainis, et inimesega, kes identifitseerib end valdavalt läbi professionaalse rolli, on midagi väga viltu ja tal tuleks hakata kiiremas korras abi otsima. „Oot’, mina olen ju see!“, taipasin. See puudutas mind ja jäi minusse tiksuma. Nii jõudis minu teadvusse aitaja varju teema. Mõistsin, et tahan aidata inimesi üle kõige elus, sest vajan ise abi. Avastasin, et olen end oma ametitesse lõksu pannud. Töö ja teised inimesed andsid mu elule mõtte. Alustasin superviisori toel põhjalikku eneseuuringut, et leida üles iseennast väljaspool tööd. Jätkasin hiljem süvendatud tööd iseenda ja oma peresüsteemiga perekonstellööri väljaõppes.
Iseenda boss ja väärtuste koosloome klientidega
Tänaseks olen jõudnud nii kaugele, et olen iseenda tööandja. Minu põhitööks ongi coachingu- ja supervisioonisessioonide läbiviimine. Üha sagedamini kutsutakse mind õpetama motiveeriva intervjueerimise ja coach’iva suhtlemise oskusi. Pikin sageli oma tegemisi konstellatsiooniõpingutest saadud süsteemse vaatega.
Minu ettevõtte teenuste keskmeks on „arengutugi missiooniga inimestele“. See on ka minu ettevõtte moto. Mulle on tähtis, millist muutust ma maailmas loon. Seega on mulle oluline, et minu ja kliendi väärtused ning suund kattuvad. Olen jätnud endale teadlikult ruumi, et saaksin ise areneda ja õppida. Jälgin ühte olulist süsteemset põhimõtet, et andmine ja saamine oleks nendes süsteemides, kus tegutsen või oma teenuseid pakun, tasakaalus.
Olen jälginud, kuidas mu kolleegid end sotsiaalmeedias turundavad. Vahel mõtlen nende tekste lugedes, kui praegu selle kolleegi nimi ära kustutada, võiks selle teksti juurde lisada suure tõenäosusega mõne teise kolleegi nime. Mulle tundub, et kasutame coach’ide ja superviisoritena üsna sarnaseid meetodeid. Pakun, et suurima erinevuse toob sisse see isiksus ehk coach või superviisor, kes protsessi juhib.
Kuna olen eelnevalt töötanud suuremates meeskondades ja olnud süsteemi osake, mis ei saa liikuda teises tempos või suunas kui kogu meeskond, naudin praegu enda mikroettevõttes ruumi ja loomingulist vabadust, mida saan endale lubada. Hetkel ma väga plaanipäraselt enda tegevusi ei turunda, aga on juhtunud nii, et minu töö räägib minu eest ja mu kliendid pöörduvad minu poole soovituste või nähtud esinemiste põhjal. Praegu see sobib mulle, sest annab suurepärase võimaluse vana mustri kordamise asemel midagi täiesti uut luua. Sageli klientidega seda koos ka teeme.
Kui rääkida oma lemmikmeetoditest, siis mainisin eespool motiveerivat intervjueerimist. Lisan siia kindlasti ka süsteemse lähenemise, mida kasutan sageli kliendi teema mõistmise raamistikuna. Lähtun kunagi loetust, et umbes 60-80% tööelus kogetud individuaalsena tunduva väljakutse põhjused on süsteemset laadi. Minu praktikas on suur osa klientide probleemidest just sellised, mida on kõige mõjusam lahendada süsteemsest lähtekohast. Sellest vaatenurgast ei ole probleemne käitumine põhjus, vaid pigem asjaolude kokkusattumusel ilmnev tagajärg. Seda mõistes on olukorra vaatlejal lihtsam taibata, mis on kelle vastutus ja kuidas olukorda muuta.
ISCI ja tema hõim
Meie kool ISCI saab sellel aastal kümneaastaseks. Kui mõtlen, mis teeb ISCI-lased eriliseks, siis arvan, et see, et me oleme iga aastaga kasvav ISCI hõim. Meil on oma kultuur, traditsioonid ja väikesed saladused. See on üks professionaalne sõpruskond, kellel on sarnane hariduslik taust ja väärtused ning kelle hõimukultuur on kujunenud koos tegutsedes ning sama retsepti alusel keedetud „ühepajatoitu“ süües.
Minu arvates annab ISCI tugeva ettevalmistuse, et õppijatest saaksid kujuneda superviisorid, kes on valmis eraldamise asemel töötama ühiste ruumide loomiseks neile, kes on eriarvamusel. Tänases ühiskonnas tundub see eriti vajalik.
Usun, et ka järgmise kümnekonna aasta jooksul ühendab ISCI hõim neid superviisoreid ja coach’e, kellel on potentsiaali ilmutada vaimsust, mis toetab ühiskonnas sellel hetkel vajalike lahenduste leidmist.
Ma ise soovin teha tööd üha vähem, aga mõjusamalt, et saaksin ükskord Sinuga kohtudes tutvustada end teisiti kui vaid oma professionaalse rolli kaudu.
—–
Sel sügisel täitub 10 aastat ISCI – International Supervision and Coaching Institute rajamisest. Ajast, mil kogunesid 11 superviisorit ja coach’i, et rajada oma kool ja koolkond. Instituudi lõpetanud neljast lennust on välja kasvanud 60 ANSE standarditele vastavat sertifitseeritud superviisorit-coachi. Instituudi suurim väärtus on meie tudengid ja vilistlased.
Artiklite sarjas”ISCI säravad tähed” on portreteerinud kooli vilistlasi II lennu lõpetanud superviisor ja coach Triin Tars.
Loe ka teisi lugusid siit.