Ada Kesonen, ISCI II lennu vilistlane : „A“ nagu Ada“

Panin end kohe esimesele kursusele kirja

Töötasin koolipsühholoogina Järvamaal ja projekti raames oli võimalus psühholoogidel saada supervisiooni. Minu superviisoriks sattus Piret Bristol. Kui rääkisin, et tahaksin minna edasi õppima, ütles Piret, et on alustamas superviisorite/coach’ide väljaõpe: „Kas see võiks Sind huvitada?“ Ega ma väga kaalunudki, panin end kohe esimesele kursusele kirja.

Elu aga päris sirge joonena ei kulgenud. Samal ajal olin oma isiklikus elus jõudnud kriisi ja lahutasin pika abielu. Tööelu pakkus samuti teravaid elamusi ning olin ühel hetkel ka ilma tööta. Siis muidugi sain aru, et uued õpingud sellesse pilti vähemalt sel hetkel ei mahu. Aga juba aasta pärast olin taas jalgadel. Vaid pisut enne õpingute algust kutsus minu hea kolleeg Anu Pärn, kes ka nüüd ISCIs õpib, kandideerima mind Tallinnasse Rajaleidja keskusesse. Nii alustasin uut tööd ja elu Tallinnas. Õppima asusin plaanitust aasta hiljem – 2. lennus. Millised imelised juhused läbi inimeste, mis algasid vaid ühest huultelt pillatud fraasist!

Pilla-palla pusle

ISCI superviisoriõpe on absoluutselt parim, mis minuga juhtuda sai. Olin jõudnud selgele arusaamisele, et pelgalt koolipsühholoogina jääb minu karjäär kitsaks ja just supervisioon see, mis töises mõttes maksimaalselt mitmekesine ja võimalusterohke on, milles saan kõik mängu panna. Minu ootused olid loomulikult väga kõrged. Aga see, mida sealt tegelikult sain, oli sada korda enam.

Kõik, mida olin varem siit-sealt noppinud ja õppinud, oli pilla-palla ning see hakkas õpingute ajal ühtäkki süsteemiks kokku minema. Samal ajal õppisin ka peresüsteemse konstellööri väljaõppes, nii et erinevates õpetes õpitu sõlmisin üheks tervikuks kokku. Siiani imestan, kuidas seda suutsin ja oskasin – kaks pikka väljaõpet kattusid 1,5 aasta jagu. Supervisiooniõppes oli mul selge teadmine, et pean selle õppe otsast otsani ära tegema, seal ei olnud mul võimalik mooduleid vahele jätta. Konstellatsiooniõppes oli jokkerina taskus võimalus, et järgmise kursusega osad moodulid järele võtta. Ja kuigi mul oli võimalusi õppekoormust hajutada, ei puudunud ma ühestki õppetükist kummaski õppes ning olen nüüd superviisor ja konstellöör. Olen väga uhke tehtud pingutuse üle ja selgelt näen, kui kaugel on tegelikult minu võimete piir.

Mine kohale, uju, usalda protsessi

Kogu õppetöös meeldis mulle kõige enam, et kõigepealt pandi tegutsema ja siis tuli teooria. Tehti korrektuure, parandusi. Baaspunktid anti kätte, kohe tööle ja alles siis küsimused. 

Õpingute käigus ja siiani saadavad mind kolm mõtet, mis aitavad mind edasi – mine kohale, uju, usalda protsessi. Meie õpetajad andsid meile need pidepunktid ja rõhutasid nende tähtsust. /Samal ajal paistab Ada Tondi koolis asuva TÕNK filiaali töökoha aknast läbi suure klaasseina kooliujula, kus sportlikud kehad ägedalt vehivad – ujuvad, ei upu sugugi./

Siiski, oluline osa protsessist on ka ettevalmistus. Olen väga süsteemne inimene – vajan skeeme, süsteeme ja ettevalmistust. Mäletan, kui raske oli mul lõpueksamil, kui tõmbasin pileti. Mu ärevust aitas siis maandada väga selge plaan – mida teen, kui kaua, mis järjekorras, kellega, kujutasin ette kogu töö läbimängu. Nüüd, kui olen juba kogenum, saan aru, kuidas protsessi on lihtne usaldada, kuidas saab ujuda – tehnika on selge ja korduvalt läbiproovitud. Nüüd on vaja ainult kohale minna.

Kusagil õpingute keskel olid meil õppemoodulid, mille fookus oli organisatsioonidel. Juhtimise, organisatsiooni ja meeskondade temaatika ei tekita minus väga suurt elevust. Nii tundsingi, et kusagil õppe keskpaigas tekkis motivatsiooniauk. Ent see aitas mind väga olulise uue teadmiseni – minu nišš polegi töö organisatsioonide ja meeskondadega, vaid armastan tööd individuaalselt ja gruppides, ning selgelt hariduse ja sotsiaalvaldkonnas, kus saan kõige enam oma tugevusi rakendada. 

Lahenduskeskne mõtteviis

Supervisioon toetab lahenduskeskset mõtteviisi. Õpinguid alustasin psühholoogiast, lisaks sellele olen õppinud NLP-d ja läbinud lahenduskeskse lühiteraapia, mis on oma filosoofialt väga sarnased. Lisaks  kognitiivse käitumisteraapia ja pereteraapia sissejuhatavad kursused, motiveeriva intervjueerimise õppe ja süvendatud konstellatsiooniõpingud. Tunnen, et  kannan lahenduskeskseid mõtteviise ja kõik minu õpingud toetuvad sellele – nii need suured klotsid, mida loetlesin, kui ka need, mis kohe ei meenunud. Pidev enesetäiendamine on saanud ​minu elu osaks – see hoiab vaimu värske ja energia pidevas liikumises.

Hunt Kriimsilma üheksa ametit

Justnagu minu õpingutee on olnud mitmekesine, on ka minu tööelu. Töötan Tallinna Õppenõustamiskeskuses (TÕNK) psühholoogina ning mul on oma erapraksis https://www.adakesonen.com/ . Minu suuremad koostööpartnerid on Töötukassa, Sotsiaal- ja Tervishoiuameti ning Sotsiaalkindlustusamet ning olen mitmetes hangetes osalenud. Olen psühholoog, konstellöör, terapeut, superviisor, koolitaja, hüpnoterapeut. Mul olen teinud aastaid tagasi andragoogi kutse-eksami, mida ei ole kahjuks pikendanud ning panustan aktiivselt erialaühingute tegevustesse. Kõige pikaajalisem ja aktiivsem suhe on mul Eesti Koolipsühholoogide Ühinguga (koolipsühholoog, tase 8), aga ka Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühinguga (ESCÜ, tase 6), kus panustan hariduse töögruppi. Ja et pool minu südamest kuulub konstellatsioonile, olen võtnud koos Karin Londoni ja Ingrid Tiidoga oma südameasjaks Eesti Professionaalsete Konstellööride Assotsiatsiooni ülesehitamise. Osalen ühiskondlikus töös ja saan ka avalikus meedias aegajalt sõna võtta neil, minu jaoks olulistel teemadel. Alles sel nädalal sattusin ühtejärge „Terevisiooni“ ja siis kohe Riigikogus osaleda seminaril ja aruteludes vaimse tervise teemadel. 

Olen jõudnud oma tööalases unistuses tasakaalupunkti, et saan olla ühekorraga psühholoog-superviisor-konstellöör. Mul on autonoomsust, paindlikkust ja saan teha seda, mida armastan, moel, kuidas mulle meeldib. Coach’iks olen küll õppinud ja neid meetodeid oma töös kasutan, kuid minu kliendid tulevad enamasti siiski supervisiooni. Usun, et olen selles töös sügavam ja parem, terapeutilise superviisorina saan minna tööalaste teemadega ka kiiresti sügavale, et leida parimaid lahendusi. Näen, et alateadlike suhete teemades on selline lähenemisviis mõjus. 

Nojah, ja mentor olen ma ka mõnele koolipsühholoogile. See on muidugi minu kutsega seotud, et mentorlus on kohustuslik – ilma selleta ei saaks ma oma kutset jätkata.

Ja enamus töid tulevad soovituste peale, see on mulle suurim tunnustus.

Nukud

Kasutan oma töös kõige enam nukke ja metafoorkaarte. Samuti ajaliini ja elukaare metoodikat. Nukud töötavad minu käes selgelt kõige paremini. Minu omad on puunukud, kas nägudega või ilma. Ka ISCI suveakadeemias tegin sel aastal nukkude töötoa, et oma nukuarmastusega ka teisi puudutada. Coachingukaardid, mille Signe Vesso on välja töötanud, on väga heaks töövahendiks – nii saan ise tasa olla ja kaardid küsivad minu eest küsimused ära.

Eelistan pigem silmast silma kohtumisi, kuid nõustamisi teen sageli ka virtuaalselt, eelkõige just üle-eestilistes töödes. Pean ikka nägema maski tagant inimese nägu. Miimika, kehakeel, tunnetamine, aga ka sõnad on minu töös olulised. 

Olen teinud mõnda aega joogat ja tantsinud salsat, et õppida keha paremini tundma. Sõnadega kipun ka mängima – lausa sedavõrd, et olen avaldanud kaks luulekogu – „Seisan hingetuna kuuvarju peal“ ja „Hingesosinad“.

Kogukonnatunne

Kuigi meie õpetajad on igaüks oma nägu, oleme meie, ISCIkad, sarnased. Me kasutame sarnaseid töövõtteid, meid ühendab üks väljaõpe, meil on üks filosoofia. Me saame kokku ja saame tunda õlatunnet suveakadeemias. Mul on pisut kahju, et me nii harva kokku saame ja usun, et leiame tulevikus uusi viise, kuidas sära üksteise silmades lähedat näha. Hindan väga traditsiooni, kuidas uued võetakse avasüli meie kogukonda vastu – eelnevate lendude vilistlased tervitavad uusi tulijaid. Aga meie õpetajad loovad selle ruumi, kus saame end väärtuslikena ja kogukonda kuuluvatena tunda.  

Juba enne mainisin Signe suurepäraseid kaarte. Pean teda väga suureks täheks ISCI mõttes ja terves valdkonnas – ta on teinud teadustöö, kirjutanud kovisiooni käsiraamatu ja on üks minu suuri eeskujusid. Samuti Kaupo Saue. Tajun, kui olulised on just nemad ISCI kujundamisel ning kogu valdkonna suunamisel Eestis tervikuna. Triin Vanalt olen saanud isiklikult õppida ja hindan tohutult tema teadmisi sotsiaalvaldkonnas ja Sigrid Meltsiga ühendab meid haridusvaldkond.  

Ja ma usun, et see kogukond ei saa täis ega hakka üle ääre ajama. Iga inimene indiviidina on suur väärtus, kes on õppinud supervisiooni või coachingut, sest isegi siis, kui ta ei tööta superviisori või coach’ina, oskab ta elada rahuldustpakkuvat elu. 

Kogukonnast mõeldes tuleb minu mõtetesse sageli ka ESCÜ – just nende rolli näen ühiskonnas erinevatest koolkondadest pärit superviisorite ja coach’ide ühendamisel, terve valdkonna nähtavuse kasvatamisel. 

Üks suur supervisiooniga seotud unistus on mul ka – igal õpetajal võiks olla võimalus saada supervisiooni oma erialase tööga seotult. Koolipsühholoogid ei saa täna isegi kutset, kui nad pole läbinud supervisioone/kovisioone. Nii et usun tõesti, et õpetajatel on kunagi samamoodi. 

Kui mõtlen iseendast ja ISCIst hästi suurelt, siis oleks tulevikus äge saada osa võimalusest oma oskusi edasi anda – eelkõige just minu kui konstellööri vaatenurgast. Kui ISCI alustaks õpetajate väljaõppega ning kasvataks endale järelkasvu, oleksin kindlalt pardal.

Tunnen siiani, et õppida on tohutult palju. Nii et saame kokku ja õpime üksteiselt?

 

Pillutud sõnad

Me vahetame fraase

üksteisele otsa vaatamata

pillume kerglaselt sõnu

sügavust jaatamata

loobime mõtlematult palli

teineteist mõistmata

ehitame silla asemel valli

sealt üle hüppamata

nõnda argipäev matab

meid rusude alla

nii nagu lumevaip katab

kuusedki lume alla

ja meie jätkuvalt nagu oravad

jookseme rattas

sõnu loobime soravalt

muutumata…

 

Ja mul on üks unistus veel – muusik, kui Sa seda loed ja kui Sind minu kirjutatud read kõnetavad, siis mõni mu luuletus mu kogust „Hingesosinad“ võiks sündida lauluks!

 

—–

Sel sügisel täitus 10 aastat ISCI – International Supervision and Coaching Institute rajamisest. Ajast, mil kogunesid 11 superviisorit ja coach’i, et rajada oma kool ja koolkond. Instituudi lõpetanud neljast lennust on välja kasvanud 60 ANSE standarditele vastavat sertifitseeritud superviisorit-coachi. Instituudi suurim väärtus on meie tudengid ja vilistlased.

Artiklite sarjas”ISCI säravad tähed” on portreteerinud kooli vilistlasi II lennu lõpetanud superviisor ja coach Triin Tars.