Kohanemise rõõm ja vaev

Piret Bristol

Olen olnud viimastel aastatel palju võõrkeelses keskkonnas. Saan keelest aru ja oskan lihtsates olukordades end arusaadavaks teha. Märkan aga korduvalt, kuidas enesehinnang on seotud keele mõistmisega. Ja leian end taas ja taas tundmast kui invaliid, kel mõni kehaosa puudu ja keda seetõttu salamisi jälgitakse kui imelooma.

Sama juhtub meie oma keeleruumis. On hulk erinevaid gruppe, kelle esindajad räägivad spetsiifilist eesti keelt, mida teised grupid mõistavad halvasti või ei mõhka üldse. See kehtib eri vanuste, ametite, sooliste, sotsiaalsete, jpm gruppide puhul. Sattudes uude gruppi on meil oht olla see „imelik“, kel on vaja kõvasti pingutada, et oma adekvaatset enehinnangut hoida ja mitte end veidrikuna tundma hakata.

Näide superviisori tööpraktikast. Tervishoiutöötaja kurdab, et patsiendid tulevad arsti juurde, aga ei räägi arstile, mis neid vaevab. Ta süüdistab patsienti, et see ei oska rääkida. Küll patsient oskaks, kui arst kasutaks talle arudaadavat keelt ja esitaks lisaks abistavaid küsimusi.

Tavapärane on vist see, et probleeme kohates ehitab uude keskkonda sattunu ellujäämiseks enda ümber müüri, mis kaitseb teda teiste pilkude eest. Või üritab kogu jõudu kokku võttes gruppi sobituda ja selle liikmetega võimalikult sarnaseks saada. Mõlemad variandid on energiamahukad ja nõuavad jõudu, mida võiks kasutada hoopis eesmärgipäraseks ja tulemuslikuks tegutsemiseks.

Kaasaegsed meeskonnad on pidevas muutumises. Inimesed tulevad ja lähevad. Oma identiteeti hoida on raske, muutumine nõuab kameeleoniks olemist. Kiiret kohanemist peetakse positiivseks.

Kõik me oleme kohanemisvõimelised, mõned rohkem, teised vähem. Aga kui valutumalt ja kiiremini tahame, siis avatud ja teadlik suhtlemine aitab. Igapäevane ja kohene, kui arusaamatused kerkivad. Planeeritud, aega maha võttes, et põhjalikumalt kultuuri- ja keeleerinevusi läbi arutada. Olen tähele pannud, et lugude rääkimine on hea viis ennast arusaadavaks teha ja teisi mõista.

Häid suviseid jutustamisi!