ISCI IV lennu vilistlane Jaanika Rannula: „Meie DNA-s on avatus, ülim heatahtlikkus, empaatiavõime ja siiras huvi inimeseks olemise vastu.“
Sa jäid hiljaks
Minu teekond coachingu ja supervisioonini algas juba enne ISCIt. Töötasin koolitajana rahvusvahelises ettevõttes, kus mind edutati juhiks ning personalijuht pakkus välja minu juhirolli toetuseks coachingu. Terve aasta kestnud protsessi vältel olin lummatud oma coach’i, Natalija Dievina tööst – kuidas ta suutis mängleva kergusega aidata mul lahti harutada kõik sasipuntrad minu sees ja toetada mu otsinguid, kuidas töötada esmakordselt rahvusvahelise meeskonna juhina. See kogemus muutis mind ning tekkis suur soov alustada ise coach’i ja superviisori teekonda. Natalija oli ka see, kes mulle ISCIt soovitas.
„Sa jäid hiljaks!“, öeldi mulle. Esimene moodul 3. lennuga oli just lõppenud ning mul tuli oma võimalust pea terve aasta oodata. Enne kooli tegin ka suure pöörde – otsustasin ettevõttest lahkuda ning täielikult pühenduda õpingutele ja oma ettevõtte (UpWise Coaching) ülesehitamisele. Seega olin mina see „hull“, kes kõik koolis õpitu-kogetu koheselt ka praktikasse rakendas. Katsetasin kohe ja kõike. Tänu sellele olin ma oma kursuse „rahutu hing“, kes pidevalt oma mustmiljoni küsimuse ja „kasvuvaludega“ õppejõududele väljakutseks oli. Tahtsin ju kõike siin ja praegu, „päriselt“. Mul oli vaja kõik kohe omaks teha, sest tahe tegutseda oli nii suur – mu töö oli mu kirg ja minu ainus teenistus see, mida oma ettevõttes suutsin luua. Olin juba enne kooli algust asja selgeks mõelnud – ma tahtsin olla täiskohaga coach, superviisor, inimeste inspireerija ning toetaja.
Päris coach
Mäletan ühte seika oma õpingute ajast, kui meil oli õppejõududega tihe arutelu, millal tohib õppija end päriselt coach’iks nimetada. Mina olin ju enda arvates nii valmis. Minu õpetajate – Kaidi, Estri ja Signe professionaalsust peegeldab asjaolu, et minusugune tormleja ei pööranud laeva kummuli. Kool töötab edasi ja mina olen nüüdseks päris coach, diplomiga. Praegu juba tean, et ma ei ole kunagi lõpuni valmis – iga klient ja kogemus täiendab, õpetab ning see on üks pidev kasvamise teekond. Ja see ongi ÄGE!
Õppimise periood oligi minu jaoks personaalne inimeseks kasvamise teekond. Tunnen, kuidas minusse on selle aja jooksul juurde tekkinud mitmeid kihte. Tajun palju paremini, kes olen, mida tahan, kuidas toimin ning kui palju on minu sees juba olemas. Enesega rahulolu ja kontaktis olemine, tänulikkus ja pidev avastamine on kõige olulisemad märksõnad, mille õpingute ajast endaga kaasa võtan. Huvitav on tagasi vaadates, et kooli lõpetamine ei toonud suurt muutust minu jaoks, sest kõik juhtus ära juba enne kooli ja kooli ajal. Diplomi saamine oli justkui i-le täpi panemine.
Kolmejalgne taburet
Minu tänane töö on nagu kolmejalgsel taburetil istumine, mille jalgadeks on coaching, supervisioon ja juhtimiskoolitused. Minu suurim kirg on töö meeskondadega ning sellele saan pühendada suurema osa ajast. Supervisioonis saan keskenduda rohkem individuaaltöödele, mis annab töösse vaheldust ning sügavamaid protsesse. Kõige värskema algatusena on minu ellu tulnud juhtide arenguprogramm Juhi5, mille koos kuue juhtimiskogemuse coach’i-koolitajaga käivitasime. Selles nii väekas ühises sünergias on meie siiras soov arendada ja luua parimat inimkeskset juhtimiskultuuri, kus juhid saavad ise kasvada ning kujundada oma juhtimisjalajälge.
Oma töös olen suur kombineerija – valin julgelt meetodeid oma tööriistakastist ning segan neid sobivasse tooni. Kuigi tööriistu on kuhjaga, on siiski kõige tarvilikum neist refleksioon. Elades Pärnus sõidan sageli tööd tegema teistesse linnadesse. Nii on minu jaoks just kliendi juurde minek ja tagasisõit see aeg, kus saan olla iseendaga ja iseendale. Mõelda tagasi, kuidas mul läks, kuidas võinuks teisiti või mida õppisin. See on minu jaoks kvaliteetaeg ning koju jõudes olen puhanud ja maandatud.
Suured unistused
Iseennast coach’in ja superviseerin samuti – iga aasta lõpus analüüsin aastat ning võtan sealt kaasa kogemused ja saavutused. Olen tänulik õppetundidele, mis mul aitasid kasvada. Seejärel teen oma isikliku kollaaži, kus mõnuga „marineerin“ ajakirjade kuhja juures ning visualiseerin oma järgmist aastat. See on tõeline nauding. Naljatades võib tõmmata paralleeli lasteaiaga, mille lõpetamisel on valminud täiuslik õpimapp aastate jooksul loodud šedöövritega. Unistan suurelt, sest unistustel on komme täide minna!
DNA
ISCIkate eripära on vast see, et nad oskavad näha. Näha iseennast ja maailma värvilisemana, suuremana ja paremana. Meie, ISCIkate DNA-s on kindlasti keskmisest rohkem empaatiavõimet, heatahtlikkust, soojust, siirast huvi elu vastu. Meile on sisse kodeeritud hinnanguvabadus, näeme maailma väga erinevatest perspektiividest, läbi erinevate prismade ja ei pane silte külge. Ei tea, kas see oli midagi, mis oli kooli pääsemise lävend või on see meisse juurde istutatud? Olenemata, millisest lennust ISCI-lastega kohtume, on mul alati tunne, et meis kõigis on need head omadused alati kaasas.
Usun, et headusel polegi piire ees. Mind rõõmustab, et ISCI on laienenud Lätti ja Leetu. Ja isegi, kui kõigist lõpetanutest ei saa igapäevatöös superviisoreid ja coach’e, on nad inimesed, kes oskavad iseennast paremini juhtida. Tulevikku vaadates ootan väga, et ISCI võrgustik laieneks veelgi ning saaks alguse ka koostöö ICF-iga. Õppekavade akrediteerimine erialaühingute poolt on oluline samm, et igal vilistlasel oleks võimalik avada järgmisi uksi enese arengu teel. Et kuulun ka ESCÜ (Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühing) juhatusse, on minu südameasjaks, et kõik selles valdkonnas aktiivselt tegutsevad superviisorid ja coach’id oleksid vastastikku tunnustatud, meie valdkond oleks üha rohkem nähtavam ja teadlikkus kasvaks ühiskonnas. Olen vist esimene ISCI lõpetanu, kes kuuludes ka ICFi (International Coaching Federation) on läbimas protsessi, et saada ICFi professionaalse taseme coach’i akrediteering. Kuigi saan töötada ka ilma nende sertifikaatideta, on see siiski tunnustus tehtud tööle ja minu jaoks oluline märk pidevast professionaalsest arengust.
Olles siiralt tänulik selle teekonna eest, olen alati valmis tegema koostööd ja andma ISCI-le tagasi oma aega – kasvõi jagades oma kogemusi, teadmisi või taipamisi uutele õppuritele. ISCI on aidatud kasvada headeks inimesteks ning meie omakorda saame aidata järgmisi, et nad oleksid tervemad, teadlikumad ja õnnelikumad.
ISCI pole lihtsalt kool, vaid maailma muutev kogukond.
Teiste vilistlaste lugusid saad lugeda siit.
2011. a. sügisel täitus 10 aastat ISCI – International Supervision and Coaching Institute rajamisest. Ajast, mil kogunesid 11 superviisorit ja coach’i, et rajada oma kool ja koolkond. Instituudi lõpetanud neljast lennust on välja kasvanud 60 ANSE standarditele vastavat sertifitseeritud superviisorit-coachi. Instituudi suurim väärtus on meie tudengid ja vilistlased.
Artiklite sarjas”ISCI säravad tähed” on portreteerinud kooli vilistlasi II lennu lõpetanud superviisor ja coach Triin Tars.